Sakalas avaldatud lugu juhatas omaniku kolm kuud kadunud koerani

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
See Sürgaverest pärit koer, kes vahepeal sai omale nimeks Mart, ootas varjupaigas omanikku kolm kuud. Aga ära ootas.
See Sürgaverest pärit koer, kes vahepeal sai omale nimeks Mart, ootas varjupaigas omanikku kolm kuud. Aga ära ootas. Foto: Marko Saarm

Kolm kuud tagasi Sürgaverest loomade varjupaika jõudnud koera ja tema omaniku juhatas uuesti kokku laupäevane Sakala, kus avaldati kahe varjupaigas omanikku ootava koera ja mitme kassi pildid.

Viljandi loomade varjupaiga Facebooki lehele tehtud postituses meenutati, et 22. juulil jõudis Põhja-Sakala vallast Viljandi varjupaika suuremat sorti koer, kellele see pealesunnitud puhkus kohe mitte meeltmööda ei olnud.

Et loom ei leebunud, hakati teda Tümal asuvas varjupaigas omavahel hellitavalt Kurjajuureks kutsuma. „Kui kaks nädalat kohustulikku vana omaniku ootust sai täis, siis oli selge, et Kurjajuure nime all pole meil mõtet koera reklaamida. Mõtlesime siis, milliseid juuri me veel teame ja - loomulikult - Mart Juur! Nii sa koer endale nimeks Mart,” seisis kirjutises.

Laupäeval aga avaldas Sakala pilte ja kirjeldusi loomadest, kellele on kõige kauem kodusid otsitud. Selle peale võttis varjupaigaga ühendust koera vana omanik. „Tal oli raskusi uskumisega, et tema kuts oleks võinud oma rännakul varjupaika sattuda. Aga nii oli, kurjajuurest sai peremeest nähes tibupoeg ja nii nad koos koju läksid,” seisab postituses.

Varjupaiga töötavad julgustavad inimesi, looma kadumise korral ka varjupaika pöörduma, sest koer või kass võivad oma rännakutel olla sinna jõudnud.

Tagasi üles