Kuninga alastuse asemel rahvaesindaja alasti rumalus

Jürgen Ligi Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

INIMRUMALUSELE ei anna panna piiri, seepärast pole mõtet igale Kalle Grünthali tekstile vastata. Kuid tuleb püüda panna piir kahjule, mida rumalus ühiskonnale tekitab. Riigikogu liikmena on Grünthali võimalus kahju teha suur, ta pääseb hõlpsalt avalikult rääkima ja ilmselt usuvad paljud, et amet annab ka aru. Kui nad siis usuvad ta juttu pensionidest ja alasti kuningast (vaata 16. oktoobri Sakala) ning loobuvad pensioniks säästmisest, ootab neid vanaduses vaesus ja nad on lisakoorem oma lastele.

Riigikogus, kahes raadiosaates ja kahes ajalehes olen pidanud Grünthalilt kuulma ja nägema täpselt ühesuguseid õigustusi pensionisüsteemi lõhkumisele. Peale piinliku enesekorduse on piinlikud ka tema väited, sest need ei vasta tõele ning oma vähestest faktidest teeb ta loogikale täpselt vastupidised järeldused.

Kõige olulisemana väidab Grünthal, et teise pensionisambasse säästmine on vale, sest raha väärtus kahaneb. Tõde on täpselt vastupidine: et raha väärtus ajas kahaneb, on vaja säästude investeerimist teise (ja kolmanda) samba väärtpaberitesse, kus sissemakstu väärtus säilib ja soovitavalt kasvab. Seevastu sammast tühjaks tehes, mida soovitab me rahvaesindaja, jäetakse raha ja enda tulevik tõesti inflatsiooni järada või kulutatakse lihtsalt ära.

IGA KORD räägib Grünthal ka loo, kuidas analüütikuid kuulates meenub talle üks tuttav, kes kogunud Vene ajal lapsele pulmadeks raha ja aja saabudes avastanud, et alles on 15 senti. See jutt on jama juba sellest küljest, et tuttav ei saanud avastada uut summat, vaid arvutada selle ostujõu vähenemise. Aga nii ei juhtunud ühe, vaid kõigi tuttavate ja ka võõrastega, kel ei õnnestunud hoida raha kõvas valuutas või paigutada tasuvasse ärisse. Erinevalt kroonist ja eurost polnud rubla kõva raha, seda trükkisid oma suva järgi juurde partei ja valitsus ning näiteks 1991. aastaks kasvas inflatsioon seetõttu 1000 protsendini. Ent järeldada tuleb sellest täpselt vastupidist Grünthali sambavaenule: Vene ajal sääste ei investeeritud ja nende reaalväärtust kaitsvat intressi ei makstud, praeguste pensionisammaste ja kõva raha puhul seda aga tehakse.

Muidugi saab nüüd kurta sammaste vähese tootluse pärast, mis vahepeal oligi tõsi, on aga pikem ja mineviku jutt. Ent kui näiteks 2003. aastal oleks 100 krooni jäetud praeguste hoiuseintresside peale seisma või sularahasse, oleks selle ostujõud 2019. aastaks ühe kolmandiku võrra kahanenud. Ärakulutamisega poleks asi parem, sest pensionil olles on inimese rahaprobleem palju teravam kui tööl käies. Ja faktid näitavad, et enamik kulutaks ära.

TEISE SAMBASSE pandud 100 krooni on seevastu 17 aastaga kasvanud keskmiselt siiski üle kolme protsendi aastas, mis tähendab, et tema väärtus on üle kahe protsendise languse asemel tõusnud ligi protsendi aastas. Ja uuringud kinnitavad, et neid sääste poleks inimesed reeglina kogunudki, kui see poleks kohustuslik olnud. Isegi need väikesed kasvunumbrid annavad tulemuseks, et 2003. aastal paigutatud krooni asemel on teises sambas praeguseks ligi 1,7 (eurodes mõistagi) ja inflatsiooni maha arvestades on juurdekasv ikka umbes üks kuuendik. Konkreetselt sõltub palju kogumise alustamise ajast ja fondist, aga see on keskmine ning kui varuda aega, siis liitintress toob ajas kiireneva juurdekasvu.

Fondil tuleks lasta toimida vähemalt 40 aastat, et kasu maksimaalselt näha. Meie lastel on seda aega, aga kui õhutada neid kogumisest loobuma, nagu teeb praegune koalitsioon, jääb meie lasteastele lisaks oma muredele ülal pidada ka oma vanemaid ehk topeltkoormus.

Esimene ja mõjuvamgi põhjus kogumispensioniks (teiseks ja kolmandaks pensionisambaks) ongi tegelikult see, mille kõik selle lõhkujad meelega unustavad: pensioniealiste arv kasvab kiiresti, kuid väheneb tööealiste ehk nende arv, kes pidevalt esimesse sambasse pensionide tarvis sisse maksavad. Ainus võimalus leevendada seda aina halvenevat suhet on säästa ja investeerida.

Ja see pole lihtsalt inimese enda asi, vaid meie ühine, nagu ka julgeolek, keskkonnakaitse, tervishoid ning kas või esimene sammas. Keskmine kodanik ei õpi kunagi omal käel sama edukalt investeerima kui profid ega saa teha seda pensionifondist odavamalt. Ka ei säästa inimesed piisavalt vabatahtlikult, näitavad ­uuringud ja faktid kogu maailmast.

EBALOOGIKA Grünthali palju korratud lookeses on selleski, et ta arvutab sambas oleva raha «langust» 2000. aastast, millal teist sammast polnud olemaski.

Kuigi Grünthal näitab üles uhkust, nagu oleks ta riigikogus esitatud küsimusega Eesti ühe tunnustatuma pensionieksperdi Lauri Leppiku millegagi vahele võtnud, pean ta fänne kurvastama. Lauri Leppik küll vakatas pisut, sest küsimus oli ebaloogiline, ent vastas, nagu sai. Ta ei saanud paraku vastata inflatsiooni kohta aastast 2000 – see ei saa olla tal peas ega ole tollel aastal teise sambaga seost – kuni 2040, sest seda ei ole keegi prognoosinud. Mis peamine: inflatsioon kinnitab, mitte ei lükka ümber hädavajadust mitme pensionisamba järele.

Ja olgu üle korratud: tähtsaim põhjus kogumispensionideks on rahvastiku vananemine ja maksumaksjate arvu vähenemine pensionäridega võrreldes. Ainult esimesest sambast on pension tulevikus 30 protsenti madalam kui kahest sambast kokku.