Kaks aastat valimisteni – viimane aeg hakata valmistuma

Andres Laiapea

FOTO: Erakogu

MILLAL HAKATA valmistuma kohalikeks valimisteks?

2013. aastal lasi reformierakondlane Rein Oselin tõmmata Paides üles suure valimisreklaami, millel andis teada, et kandideerib nelja aasta pärast linnavolikokku, ja soovitas jälgida oma tegemisi. Ta ei osutunud valituks.

2017. aastal kandideeris Viljandi linnapeaks Jaak Madi­son (EKRE), kes ei teadnud pool aastat enne valimisi veel sedagi, kas kandideerib Viljandis, Paides või Järva vallas. Ta pääses volikokku üsna korraliku häälesaagiga, kogudes üksi 65,4 protsenti kõigist erakonnale antud häältest, aga ei vaevunud hiljem eriti istungitel käima ja on nüüdseks volikogust lahkunud.

Kaks äärmuslikku näidet. Oselin volikokku ei pääsenud. Madison seevastu sai just seda, mida tahtis: suurendas Viljandimaal toetajaskonda, et koguda rohkem hääli riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel. Selle tulemusena pistab ta nüüd viie aasta jooksul tasku pool miljonit eurot, mis peaks vabastama ta elu lõpuni vajadusest kunagi kusagilt veel midagi pihta panna. Järgmine kord kandideerib tema asemel Viljandi linnapeaks keegi teine. Madison võib siis erakonnale hääli koguda küll kusagil mujal, aga viljandlasi ta enam lollitama ei tule – siinsed valijad on oma rolli tema poliitilise karjääri edendamisel täitnud.

Reaalsuses kitsendab see ju ainult seaduskuulekate, korralike inimeste võimalusi valimistel kandideerida. Teised lihtsalt ei hooli sellest, et elukohateates valeandmete esitamine on seadusega keelatud.

SEE SEAB äärmiselt raskesse olukorda partei, mis oleks eelmine kord ilma esinumbrile läinud häälteta volikogust välja jäänud. Kes suudaks Madi­soni vääriliselt asendada? Kõige sobivam oleks ilmselt EKRE uus wunderkind Ruuben Kaalep. Küllap leiaks temagi Viljandist mõne aatekaaslase (vahest koguni samalt aadressilt), kes võimaldaks talle fiktiivse elukoha, et ta saaks meie linnapeaks kandideerida.

EKRE esimees Mart Helme kuulutas erakonna suvepäevadel peetud kõnes igatahes, et kohalikud valimised on tähtis lahing, mille tulemusest sõltub väga palju. Ta pani erakonna liikmetele südamele, et nad hakkaksid oma kodudesse laiali sõites selleks lahinguks kohe valmistuma. «Loomulikult me koordineerime seda ja püüame ühtlustada, et meil oleks ressurssi suunata ja kohapeal tugevdada, propagandat teha,» lubas ta samas. Nii et 2021. aastal võib ­oodata EKRE-lt taas kõva paugutamist. Tõenäoliselt ka Viljandis, kuigi praegu toimetab see erakond siin vaguralt ja vaikselt.

Poliitilise maastiku teises servas tegutsev Eesti 200 hakkas samuti juba suvel kohalikeks valimisteks kandidaate otsima. Viljandi eelmine linnapea Ando Kiviberg kandideeris tänavu riigikokku selle nimekirjas Harju- ja Raplamaal, kuid ei ole erakonda astunud. Eks paista, kas Eesti 200 suudab Viljandis mingi valimisnimekirja kokku saada.

ÜKS MÄRKE hoogsast kohalikeks valimisteks valmistumisest on riigikogus kohe-kohe langetatav otsus kaotada poliitilise välireklaami keeld. Iseenesest mõistlik samm. Praegu on poliitiline välireklaam keelatud aktiivse agitatsiooni ajal (alates kandidaatide registreerimise viimasest päevast), kuigi just see on aeg, mil kandidaatidel oleks tõesti põhjust välireklaami teha (varem ei ole neid ju veel registreeritudki). Keeld kaotatakse, sest oma väidetavat eesmärki (hoida kokku kampaaniakulusid) ei suutnud see täita (välikampaaniad algasid lihtsalt varem ja reklaam suunati teistesse kanalitesse, kus see läks kokkuvõttes kallimaks). Pealegi on sellest kinnipidamist raske tagada.

See aga viib nüüd paratamatult mõttele, kas ei oleks juba aeg loobuda ka kandidaatidele kehtivast elukohanõudest? Reaalsuses kitsendab see ju ainult seaduskuulekate, korralike inimeste võimalusi valimistel kandideerida. Teised lihtsalt ei hooli sellest, et elukohateates valeandmete esitamine on seadusega keelatud. Seda tegevatele poliitikutele ei paista minevat korda ka see, et nii sooritavad nad avaliku õigusrikkumise, millega õõnestavad seaduse autoriteeti laiemalt. Ja nende valijad kiidavad selle häält andes heaks.

Küsimus ei ole ainult inimeste aususes ja ühiskondlikus moraalis. Ebaausate poliitikute eeskuju on nakatanud paljusid tavakodanikke, nii et elukohateates valeandmete esitamisest on saanud suurt majanduslikku kahju põhjustav ühiskondlik probleem.

Järgmine kord kandideerib tema asemel Viljandi linnapeaks keegi teine. Madison võib siis erakonnale hääli koguda küll kusagil mujal, aga viljandlasi ta enam lollitama ei tule – siinsed valijad on oma rolli tema poliitilise karjääri edendamisel täitnud.

Kui omavalitsustel puudub elanikkonnast korralik ülevaade, on raskem planeerida avalikke teenuseid. Just praegu on teadlastel käsil ligi miljon eurot maksma minev uuring, et selgitada mobiiltelefonide asukoha määramise abil välja, kus inimesed tegelikult elavad. Registrite ebatäpsus on ka peamine põhjus, miks on nii problemaatiline plaan korraldada järgmine rahvaloendus üksnes nende põhjal, kuigi sel moel hoitaks kokku vähemalt kümme miljonit eurot.

Tõenäoliselt ei ole põhjust loota, et õiguskaitseorganid hakkaksid kohalikel valimistel kandideerimiseks elukohateates valeandmeid esitanud tegelasi korrale kutsuma, sest selle valdkonna eest vastutav minister on isik, kes on seda ka ise teinud.

MILLEKS ON vaja reeglit, mille järgimist praktikas isegi ei üritata tagada? Tundub, et seda on vaja just õigusrikkujatele, sest see aitab valimistel piirata konkurentsi, mida pakuvad neile korralikud, seaduskuulekad inimesed. Elukohanõude kaotamise korral saaksid kohalikku volikokku kandideerida needki, kes elavad parajasti mujal Eestis või hoopis välismaal, kuid hoolivad siiski ka sellest paigast, kust nad on pärit. See võiks aidata hoida eriti just maapiirkondadest lahkunud noorte sidemeid oma vana kodukandiga. Praegu peaksid nad ju seal kandideerimiseks valetama.

Töö volikogus, kui seda korralikult teha, ei ole mingi meelakkumine. Viljandis kuluks minu hinnangul 20–30 tundi kuus (asjaosalised võivad muidugi parandada, kui ma eksin), et linnavolikogus arutatavad teemad endale nii selgeks teha, et nendel kaasa võiks rääkida ning korralikult volikogu ja mõne komisjoni töös osaleda. Tund päevas ei pruugi tunduda esmapilgul palju, aga nelja aasta peale kokku teeb see vähemalt pool aastat tasuta tööd. See peaks olema tõsine mõtlemise koht kõigile, kes kohalikel valimistel kandideerimist kaaluvad.

PS. Artikli autor võib kandideerida 2021. aastal kohalikel valimistel Viljandi linnas. Sama võivad teha kõik teised vähemalt 18-aastased hääleõiguslikud isikud, kelle püsiv elukoht asub rahvastikuregistri andmetel selles omavalitsuses.

Tagasi üles