Asja kadunud väärtus ja kadunud asi kooli garderoobis

KUI ISA mulle millalgi 1980. aastate lõpus, kui ma põhikoolis õppisin, Adidase tossud tõi, ei tulnud kõne allagi, et unustan need pärast trenni või kehalise kasvatuse tundi kuhugi riietusruumi. Need olid ehk minu suurim varandus üldse. Kui 1990. aastate hakul tõi ema mulle Rootsist uhkete kirjadega dressid, oli sõnadetagi selge, et neid tuleb hoida ja kaitsta peaaegu elu hinnaga. Asjadel– kui neid üldse oli – oli meeletu väärtus.

Praeguses mõistes kiirmoe rõivastel oli suur väärtus veel 1990. aastate keskel. Kui ikka teksapüksid maksid 1000 krooni, aga keskmine palk oli 3000 krooni, tähendas nende lubamine endale sulaselget luksust.

NÜÜDSEL ajal väljendavad rõivaste ja jalatsite väärtust kooligarderoobide kaotatud-ja-leitud-sektsioonid. 1990. aastate algul tõsteti garderoobi vedelema jäänud asjad aknalauale ja sealt võis leida mõne kinda, haruldasemal juhul salli või mütsi. Sellist rikkalikku kasutatud rõivaste letti nagu praegu ei olnud toona poeski.