/nginx/o/2019/10/15/12655980t1h7a05.jpg)
RIIGIKOGUS toimus 10. oktoobril Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni olulise tähtsusega riiklikul teemal algatatud arutelu «Pensioni tulevikust – kes tasub memme vaeva?». Ettekannetega esinesid mõttekoja Praxis juhatuse esimees Tarmo Jüristo, Tallinna ülikooli vanemteadur Lauri Leppik, Tartu ülikooli doktorant ja majandusekspert Kaspar Oja ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liige Riina Sikkut.
Analüütikute ja sotside esindajad üritasid riigikogule selgitada, kui oluline on lõpetada valitsuse algatatud teise pensionisamba reform ning säilitada seni toiminud süsteem ehk koguda raha tulevikuks. Kuulates ettekandeid, meenus mulle lugu, kuidas isa otsustas nõukogude ajal koguda pojale raha pulmakindlustuseks, et poeg oleks pärast naisevõttu materiaalselt kindlustatud. Ajad möödusid ning kui poiss lõpuks värske pruudiga ühe katuse alla kolis ja panka kindlustusraha välja võtma läks, selgus tõsiasi, et omal ajal suure väärtusega rublad olid muutunud 15 sendiks.
Sellest ajendatuna küsisin vanemteadur Lauri Leppikult, kui palju inimese teise sambasse kogutud raha väärtus ehk ostujõud aja jooksul väheneb. Aluseks palusin tuua ajavahemiku 2000–2019. Vastust ma ei saanud, sest Leppik arvas, et ta ei ole siiski pädev sellele küsimusele vastama. Sellele ei suutnud vastata ka sotside esindaja Riina Sikkut.
Olen arvamusel, et ilmselgelt teadis Leppik minu küsimusele vastust, sest selle eriala analüütikuna on võimatu, et ta seda ei tea. Soovimatus mitte vastata oli tingitud ilmselt asjaolust, et vastus oleks purustanud sotside müüdi teise pensionisamba efektiivsusest ja mõttekusest.
VASTUST MA ise muidugi teadsin, sest statistikaametil on andmed olemas. Vastus on hirmutav ja näitab, et sotside kuningas on äkitselt alasti. 2000. aastal teise pensionisambasse pandud 100 euro ostujõud on 2019. aastaks vähenenud sedavõrd, et samaväärse ostujõu jaoks oleks tänavu vaja 185 eurot, ehk kordub eespool kirjeldatud pulmakindlustuse sündroom.
Siit jõuame aga teise küsimuse juurde: mis on sotside tegelik eesmärk?
Pole kahtlust, et teise sambasse kogutavalt rahalt riisuvad koore pangad ja pensionifondide haldurid, kelle käsutuses on nii-öelda väärtuslik ehk hetkesituatsioonis suure ostujõuga pensionäride raha, mida saab tasuta kasutada erinevates finantsskeemides. Kui siia juurde lisada veel pensionifondide suured halduskulud ning häbiväärselt väike tootlikkus, on täiesti selge, et teine pensionisammas teenib esmajärjekorras pankade ja pensionifondide huve. Usun, et mäletate veel, mismoodi eakaks grimeeritud Andrus Veerpalu kutsus omal ajal kõiki ühinema teise pensionisambaga. Lisaks lubati igale liitujale soe õlasall. Teatavasti ei ole tasuta lõunaid olemas ja kõige vähem pakuvad neid veel pangad.
KOKKUVÕTTES ei seisa sotsid pensioni tulevikku ilusa riiklikult tähtsa küsimusena tõstatades mitte pensionäride, vaid pankade ja pensionifondide eest. Huvitav, kas nad loodavad järgmistel valimistel pankadelt korralikku rahasüsti?
Seega on valitsuse algatatud pensionireform igati põhjendatud. Inimestele tuleb tagasi anda võimalus olla oma raha peremees, sest nad ei ole nii rumalad, et ei oska oma raha käsutada ja kasutada.