Eesti Posti karuteene Eesti inimestele ja meediaettevõtetele

Aivar Kokk Foto: Margus Ansu

ÜHELEGI riigiettevõttele ei tohiks olla üllatus, et Eesti on hajaasustusega riik. See tähendab paratamatult kompromisside ja nutikate lahenduste otsimist. Kuid mida tuleks teha riigiettevõttega, kus domineerib suhtumine, et teenus saaks toimida mugavamalt, kui klienti poleks?

Omniva viimaste aastate juhtimine põhjustab tõenäoliselt meelehärmi nii postiteenuse tarbijatele kui suurtele meediaväljaannetele. Järjepidevalt loobitakse õhku ideid neid eelnevalt läbi arutamata. Seda oleme näinud lehtede kojukande päevade vähendamises ja postkontorite sulgemises ning näeme nüüdses teates, et peagi ­ootab perioodika kojukannet järjekordne hinnatõus.

Selliste otsustega antakse tagasikäik Eesti regionaalpoliitikale, sest inimestele edastatakse järjepidevalt sõnumit, mille kohaselt ei ole üks riiklikult oluline teenus maapiirkondades kättesaadav. Mis maaelu säilitamisest me üldse räägime, kui üks riigile kuuluv ettevõte käitub järjepidevalt risti vastupidi? Kusjuures seda tehakse hoolimata asjaolust, et riik on eraldanud lisaraha maakojukande tagamiseks.

ERITI VEIDER on Eesti Posti ja meie suuremate meediaväljaannete suhe. Viimastel aastatel suletakse postkontoreid ja vähendatakse kirjakastide arvu. Lisaks sellele on vähendatud kirjade kojukande päevi kuuelt viiele. Maapiirkondades ja väiksemates linnades on samal ajal teada-tuntud probleem, et lehed ei jõua inimeste postkasti hommikul, vaid päeva teises pooles. Seda juhul, kui veab. Minu enda viimaste kuude kogemus on, et laupäevane leht potsatab kasti alles esmaspäeval. Selle aasta algul arutasime seda teemat koos Omniva juhtkonnaga riigikogu maaelukomisjonis. Kui komisjoni arutelu käigus lubati, et lehed jõuavad postkastidesse hiljemalt kella 14-ks, siis hetk hiljem telekaamerate ees see lubadus unustati.

Riigikogu liige Heiki Hepner tõi maikuus välja, et 2019. aasta kevadel jõudis tellitud perioodika Raplamaa inimeste postkastidesse teatud juhtudel ainult kaks-kolm korda nädalas. Kõik need eespool mainitud kvaliteediprobleemid on vähendanud paberlehtede tellijate arvu. Nüüd pakub Eesti Post lahenduseks 11-protsendilist hinnatõusu. Ainuke probleem on, et see pole lahendus, vaid samm, mis vähendab lehetellijate hulka veelgi.

MEIE ÜHISKONNA huvides on, et inimesed oleksid informeeritud ja riigis sündivaga kursis. Selle lahutamatu osa on ajalehtede kojukanne. Iga ettevõtte ülesanne on teenida tulu, aga seda tehakse tavaliselt parema ja kvaliteetsema teenuse kaudu, mitte andes järele kvaliteedis. Eesti Posti viimase aja tegutsemisest jääb mulje, et tema eesmärk on meediaettevõtete väljaantavate lehtede väljasuretamine. Selle tulemusena jäävad meil alles ainult maksumaksja raha eest väljaantavad kohalike omavalitsuste ajalehed, mis on tihti poliitiliselt kallutatud.

KUI KAUA VÕETAKSE meediaettevõtetelt senisest kehvema teenuse eest suuremat tasu? Selline suhtumine ei rahulda meie maapiirkondade inimeste ja meediaettevõtte huvisid. Seni, kuni paberlehe järele on nõudlust, tuleb tagada kvaliteetne teenus mõistliku hinnaga. Teisipäevases riigikogu rahanduskomisjonis tegime minister Kert Kingole ettepaneku, et ta võtaks teema otsustavalt käsile ning leiaks lähemate nädalate jooksul pikaajalise lahenduse, mis arvestab kõikide asjaosaliste huve.