Paraad, mida ei taheta mäletada

Roland Tulik

FOTO: Elmo Riig

MILITAARPARAADIDE ajalugu ulatub kaugesse minevikku: neid on korraldatud antiik­ajast tänapäevani. Paraadide eesmärk oli ja on demonstreerida korraldajate kohalolekut ja näidata nende võimusuurust. Samas anda selge sõnum nii võimalikele tulevastele rivaalidele kui ka kõhklejatele. Mõndagi paraadi tahetakse ajaloo mälupangast kustutada või vähemalt püütakse neist kiivalt vaikida.

Septembris möödus teise maailmasõja algusest 80 aastat. 1939. aasta septembrisse jääb ka kummaline kahe armee võidule ja relvavendlusele pühendatud paraad. Nimelt toimus 22. septembril Punaarmee ja Saksa Wehrmachti ühine sõjaväeparaad Brest-Litovskis.

Teatavasti tungis Saksamaa Poolale kallale 1. septembril. Kahe nädala pärast, 17. septembri hommikul ületas poolemiljoniline Punaarmee koos 5000 tankiga Poola piiri. Nõukogude Liidu ametliku avalduse põhjal mindi vabastama hõimurahvaid ja päästma juute. Oma rahvale vaikiti maha Saksamaaga sõlmitud lepingu tegelik sisu: mõlemapoolne Euroopa riikide anastamise ja mõjusfääride kujundamise kava.

HUVITAV ON asjaolu, et paraad toimus venelaste hõivatud territooriumil. Ühismarsi korraldamiseks toodi sinna Saksa üksused. Paraadi võtsid vastu venelaste poolt brigaadikindral Semjon Moissejevitš Krivošein ja sakslaste poolt kindraloberst Heinz Guderian. Pärast paraadi lahkusid Saksa väeosad Brest-Litovskist, sest Molotovi-Ribbentropi pakti kohaselt pidi see linn jääma venelastele.

Paraad avas kahe totalitaarse riigi tegeliku olemuse ja teineteise mõistmise vaimu. 1939. aasta oktoobri Sakala kirjutab tabavalt Saksa ja Nõukogude Liidu suhete kohta: «Nende vahekord rajaneb samasuunaliste huvide summale. Liit Reini jõest Vladivostokini.»

Samasuunalisust kinnitab ka järgmine fakt. Pariis alistus lahinguta Saksa armeele 14. juunil 1940. Kolm päeva hiljem saatis Stalin Hitlerile õnnitlustelegrammi hiilgavate tulemuste puhul.

PARAADID ja mitmesugused rongkäigud on vaatemängulised. Väikeriigi aastapäeva tähistamiseks mõeldud paraad, kus marsivad kaitseväelased, on olemuselt võrreldamatu superriigi tipptehnika demonstreerimisega paraadiväljakul, kus veerevad tankid ja mandritevahelised tuumaraketid.

Väikerahva patriotism ei ole kunagi survestav. Venemaa ei tunnista ühtegi fakti, mis ei ühti dogmaatilise riikliku seisukohaga teise maailmasõja ja eriti suure isamaasõja suhtes. Sellesse kultiveeritud kangasse mingi muu nägemuse lisamine on riikliku pühaduse rüvetamine ja niinimetatud tahtlik ajaloo ümberkirjutamine.

Ent on, mida meenutada, ja teisalt, mida pingsalt varjata.

Tagasi üles