Repliik. Igavest kevadet otsides

Üldiselt mulle sügis meeldib, kunstnikuhinge värk. Ikka terake magusat nukrust, kamaluga kuklasse koputavaid raskeid pilvi ja paras ports pead õlgade vahele suruvat ängi. Kõik see ilu on valatud üle kõdulõhnase ja kirju lehevaibaga.

Tellijale

Sedasi vähemalt kuni vana hea novembrini. Siis on lõpp. Sügised on justkui sajandit näinud memme või taadi juubel: kõik peavad pidu ja ootavad samal ajal lõppu ning kusagil nõudeklõbina varjus kostab summutatult Reet Linna hääl: «Elame veel!»

Kõik see on eluringi paratamatu osa, ega ma ohi. Tuleb talv, siis jälle kevad ja suvi takkatraavi. Küll mitte kõigile, aga neile, kes veel vastu pidada jaksavad.

Tagasi üles