Rasmus Puur: koorijuhi tasuks on lilled ja kommikarp

Rasmus Puur

FOTO: Mihkel Maripuu

KUJUTAGE ETTE, et olete teismeline noor, kes õpib muusikakoolis ja laulab kooris. Teile meeldib muusika ja mõtlete, et vahest võiks isegi kunagi dirigendiks hakata. See tundub ju nii põnev. Ja kõik need laulupeod ... Siis taipate, et peaksite veel vähemalt kümme aastat seda õppima ning ilusad noorusaastad harjutusklassis veetma. Te loobute. Või kui jätkate, siis põrkute selle küsimusega taas gümnaasiumi lõpus, kui tuleb otsustada, mida edasi teha.

Teile meeldib muusika ja olete laulupeol saanud võimsaid elamusi ning mõtlete, mis oleks, kui läheks koorijuhiks õppima. Te olete laulnud karismaatiliste ning teid mõjutanud dirigentide käe all. Samas olete kõrvalt näinud, kui keeruline see töö on, ja uurinud, kas selle tööga elab ära, saate aru, et see pole võimalik. Te tahate ju ka perekonda ja turvatunnet. Me kõik tahame. Eriti kui kõik uksed on veel valla. Et teil pea lõikab, võitegi õppida midagi mõistlikumat, kindlamat. Te loobute. Või kui jätkate, siis põrkute selle küsimusega taas, kuid hoopis uues valguses, muusikaakadeemiat lõpetades.

Lõpuks ometi saate teha seda tööd, mille nimel olete pikalt vaeva näinud ning lapsena õues puhkamise ja mängimise asemel harjutusklassis higistanud. Jaa, teid kutsutakse tööle, sest koorijuhte on vähe ning tööd on palju. Keegi teie palgast rääkida ei taha, ometi on teil raha vaja, et iseseisvat elu alustada. Võtate julguse kokku ning uurite seda ise tööandjalt. Teile pakutakse palka vahemikus 50–100 eurot kuus. Terve teie senine elu käib silme eest läbi. Peaaegu 20 aastat muusika õppimist ja enese arendamist, unistus ka kunagi särasilmselt noori innustada ja õpetada, mõelda põnevaid kavu, korraldada lõbusaid laagreid ja reise, mis jäävad elu lõpuni meelde, uurida kirglikult meie tõeliselt vägevate heliloojate elulugusid ja loomingut ...

Nüüd hakkab meenuma, et kuigi su muusikaõpetaja oli alati heatujuline ja nakatav, olid tema silmad kuidagi nukrad ja väsinud ning kortsud tema näos aina süvenesid. Iga kontserdi lõpus sai ta lilled ja kommikarbi ... See aga oligi tema ainus palk. Te loobute. Või kui jätkate, otsige endale mõni teine töö, sest kollektiivi juhtimine on teie hobi.

90 PROTSENTI koori- ja tantsujuhtidest ning orkestridirigentidest teeb kollektiivi juhtimise kõrvalt mõnda muud tööd. See tuli välja Praxise värskest ­uuringust. Ei, see ei tähenda, et tööd ei ole või neil oleks hirm, et varsti neil tööd ei ole. Tõtt-öelda nad tunnevad, et nende vaeva ja tegemisi isegi hinnatakse – hindavad osalejad, tööandja ja ka kohalik omavalitsus –, aga selle eest lihtsalt ei maksta. Sest nad saavad ju lilled ja kommikarbi.

Tõepoolest, kui vaadata kollektiivi juhi kontakttundide arvu ehk seda, mitu tundi ta reaalselt nädalas proovi teeb, võib kokku tulla vaid kaks-kolm tundi, ent siia lisandub nootide otsimine ning sageli ise seadete tegemine, sest koosseis vastab harva ideaalile ja muutub sageli.

Samuti lisanduvad laagrite korraldamine ja läbiviimine, kontsertide korraldamine ja läbiviimine, reiside korraldamine ja läbiviimine, projektide kirjutamine ja raha taotlemine, proovide ettevalmistamine, vahel ka prooviruumide otsimine ja esinemisriiete hankimine ning pidev sotsiaaltöö oma kollektiivi liikmetega: kes ei saa omavahel läbi; kes pole rahul repertuaariga; kes tahaks kontserdielu teisiti üles ehitada; kellel on laagrite suhtes omad ettepanekud; kellel on elus keerulised ajad; kes on haige; kellel on lihtsalt paha tuju; kes arvab, et ta oleks ise palju parem kollektiivi juht; kes vajaks siin elus natukenegi rohkem tähelepanu, et ta enesehinnang oleks ülalpool nulli ... Ja seda 64 protsendi kollektiivijuhtide puhul 100 või vähema euro eest kuus. 90 protsendil juhtudel muu töö kõrvalt ning enamasti õhtustel aegadel ja nädalavahetustel, mis muudab ühildamise eraeluga väga keeruliseks.

MINA ISIKLIKULT ei suuda juhendada rohkem kui ühte kollektiivi korraga ning sellekski kulub väga suur osa minu ajast. Kui ma poleks ka helilooja, ehk suudaksin kahte, aga see on absoluutne maksimum. Väga paljud juhivad olude sunnil mitut kollektiivi. Kollektiiv ei saa loota aga mingisugustki arengut, kui juhil pole võimalik piisavalt panustada. Ta teeb seda enamasti ka nii-öelda hobi korras, kuigi on üsna tõenäoliselt sel alal kõrgharitud.

Kui see nii jätkub, ei arene meie muusikakultuur, vaid katsub vaevu praeguselgi tasemel püsida. Samuti laulu- ja tantsupeoliikumine. Uuring näitab selgelt, et mida rohkem on inimesi ühe kollektiivi juures palgal, seda enam see kollektiiv areneb ja kasvab. Väga loogiline. Ainult et oleksime tänulikud, kui meil oleks inimliku palga peal kas või dirigentki. Muidu ikka lilled ja kommikarp.

See areng ja väärtustamine puudutavad laiemalt kogu meie muusikakultuuri arengut, sest tõsiseks muusikuks saamiseks peab töö algama juba lapseeas. Lapseeas puutub inimene kokku oma muusika- või pilliõpetaja, koori- või tantsujuhiga, kelle sädemest ta võib süttida. Et nendest noortest sünniksid meie muusikaelu tipud ja liikumine areneks, peab neid sädemest süttinuid olema võimalikult palju. Mida laiem on püramiidi alumine osa, seda kõrgemal on tipud.

ÜHE PROOVI läbiviimine on sisuliselt monoetendus, milleks sul tuleb kava ette valmistada. Kuid vahe on selles, et kui teatris on vaataja enamasti passiivne kaasaelaja, siis proovisituatsioonis tuleb sul teine pool peale kaasa mõtlema panemise aktiivselt tegevusse haarata. Ja pärast kooli- või tööpäeva lõppu tuleb temast veel parimal juhul midagi ilusat kätte saada ja tema võimeid arendada. Sellele proovile eelneb põhjalik eeltöö nagu monoetenduselegi. Aga monoetenduse eest oleme vaatajana nõus maksma keskeltläbi 20 eurot. Kui paljud oleksid valmis iga proovi eest oma dirigendile sama suurt tasu maksma? Minu meelest oleks see õiglane.

Praegustele orkestri-, koori- või tantsujuhtidele meeldib nende töö ja nad teevad seda heal meelel, aga enamik läheb neist lähema kümne aasta jooksul pensionile. Alla 35-aastasi juhte on ainult 15 protsenti. Neid ei tule praeguses ühiskonnas peale, sest nad ei ela selle tööga ära. Mäletate juttu püramiidi alumisest osast? Loodan, et me ei pea varsti lilli ja kommikarpe selle püramiidi jalamile viima.

Tagasi üles