/nginx/o/2019/09/30/12611487t1h0a30.jpg)
(Ditmar Martinsoni arvamus on ajendatud 27. septembri Sakalas ilmunud artiklist «Rahandusministeerium kiitis vaidlusaluse detailplaneeringu heaks».)
Planeering JOKK kastmes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
KUIGI SAKALAS ilmunud artikli põhjal võib jääda mulje, justkui oleks Viljandi spordihoone ja kaubamaja taguse ala detailplaneeringuga kõik parimas korras ning vaidlused maas, päris nii siiski pole.
Esiteks: mida näitab rahandusministeeriumi järelevalve heakskiit? See näitab, et kui näpuga planeerimisseaduses järge ajada, siis jah, linnavalitsus on täitnud minimaalse nõutava programmi. JOKK. Rohkemaks pole järelevalvel ka volitust.
Tegelikult ei tahaks ma isegi sellega lõpuni nõustuda, kuid need põhjendused vajaks juba märkimisväärselt suuremat lehepinda. Omaette küsimus on, kui korrektne oli linnavalitsuse järelevalvemenetlusest välja jätta naaberkinnistu Kaalu tänav 8 omaniku vaie, mis esitati suuliselt avaliku arutelu ajal.
Palju suurem ja põhimõttelisem küsimus, mida olen mina ja on ka teised vaidlustajad esitanud, jääb paraku ikkagi õhku. Kas linnavalitsus, planeerides sedavõrd olulise ruumilise mõjuga kvartalit, peab seda tegema minimaalses mahus või peaks sellega kaasnema märksa laiem arutelu ja koostajate ring?
Tuleb nentida, et iga linn on oma valitsejaid väärt. Kui praegune linnavalitsus on ühehäälselt sellise lahenduse ja lahenduskäigu poolt, siis see on tema demokraatlik õigus. Lõpptulemuste eest ta nagunii vastutust kandma ei pea.
Minu arvates on see lihtsalt üks käest lastud võimalus teha hästi midagi, mis mõjutaks linna käekäiku ka edaspidi positiivselt.
Praegusel juhul on planeering keskpärane lahendus. Keskpärasus tähendab Viljandi-sugusele linnale paraku pikas perspektiivis ainult jätkuvat hääbumist.