Repliik. Vargamäelt Keskmaale ja meresügavustesse

Mäletan lapsepõlvest suvesid, kui võisin vanaema juures ennast mitmeks päevaks oma tuppa unustada ja raamatuid lugeda.

Harvad polnud juhud, kui kirjutuslaual seisid kuhjas nii armastusromaanid kui tõsisemat laadi kirjandus. Fantaasia- ja ulmelood mind sel ajal ei köitnud, pigem pidasin end kuni ülikooli lõpetamiseni kahe jalaga maa peal seisvaks ratsionalistiks, kelle elutõde on Vargamäel. Minu lugemisvaramusse kuulusid pigem Émile Zola süngevõitu teosed kui jutustused maa all elavatest haldjatest ja iidsetest hiiglastest.