Kris Süld ootab trikiparki ja suve

Jakobsoni gümnaasiumi kõrval platsil on kunagisest trikipargist alles vaid jäänused. Väiksemad poisid küll tiirutavad seal aeg-ajalt, kuid logisevalt atraktsioonilt hüppeid sooritada tihkavad vaid vapramad. Kris Süld hoiab pöialt, et õige pea on trikipark valmis ja kõigile avatud. Foto: Elmo Riig / Sakala

Viljandimaa omavalitsuste liit tunnustas tänavugi inimesi, kelle tegevus on noorsootöö valdkonnas silma paistnud. «Aasta teo» tiitli pälvis Kris Süld, kes seisab innukalt selle eest, et Viljandisse tuleks trikipark.

Korralike atraktsioonidega skate-pargi puudumine on andnud siinkandis aastaid kõneainet. Männimäe noortetoa kõrval asuv ekstreemhall on praegu ainus koht, kus noored uljaspead saavad osavust näidata, kuid sealne sisustus hakkab lagunema ja välipargist tuntakse üha enam puudust.

Rõõmusõnum tuli sügisel, mil linn ja osaühing Betoondetail lõid käed ning lubasid ehitada jaanipäevaks Jakobsoni kooli kõrvale platsile trikipargi. Et see saaks just niisugune, nagu noored ekstreemsportlased vajavad, seisab hea Kris Süld, kes noorte soovid tegijatele edastab.

Kris Sülla sõnul püüeldakse selle poole, et plats rahuldaks kõikide soovid. «Kuigi eelarve on piiratud, üritame anda maksimumi, et seal saaks sõita nii rula, tõukeratta kui BMXiga ning keegi ei jääks kellelegi ette,» rääkis Süld. Ta lisas, et platsile tulevad eraldi pargi- ja tänavasõidu osa.

Kas sõidad ise ikka tõukerattaga?

Praegu mitte, aga kui park valmis saab, hakkan sellega uuesti tegelema.

Kas teised trikitajadki ootavad parki pikisilmi?

Vestlesin hiljuti Kaarel Lehtsaluga, kes ajas 2005. aastal asju, et Viljandis valmiks skate-park. Tema ütles, et suveks tuleb uus rula osta.

Praegu ajab asja hädapärast ära Männimäe ekstreemhall, kuigi see on ligadi-logadi. Need, kellel vähegi võimalik, käivad sõitmas Tihemetsas või Tartus, kus on paremad võimalused.

Kas usud, et kui Viljandis saab trikipark valmis, ei tiku noored siit ära sõitma?

Olen selles kindel! Praegu veedavad paljud ekstreemsportlased suviti aega Pärnus, aga siis on neil põhjust rohkem Viljandis olla.

Plaanin edaspidi korraldada võistlusi, sest tahan, et see park elaks. Nii oleks huvitav ka pealtvaatajatel.

Kas tunnustus, mille pälvisid, valmistas rõõmsa üllatuse?

On tore, kui märgatakse, mida sa teed, ja kui see läheb korda ka teistele.

Kas noored tahavad sinu arvates keskuses käia? Kas seda on Viljandisse vaja?

Kindlasti on seda Viljandisse vaja! Siis on noortel koht, kus koguneda ja koos sõpradega viibida. Selverist võeti pingid ära, nüüd on jälle üks koht vähem, kus olla. (Naerab.)

Viljandis on vaba aja veetmise võimalused kesised. Mul ei tule esimese hooga pähe ühtegi kohta, kus saab koos viibida. Kui sa ei käi trennis või kunstiringis, ei ole sul midagi muud teha kui istuda kodus arvutis või hängida linna peal.

Olen igati selle poolt, et tuleks uus noortekeskus — kas või kultuurimajja. Kuigi Viljandis ei ole vahemaad pikad, käivad Männimäel siiski peamiselt sealsed lapsed. Näiteks Uueveskilt Männimäele on ikkagi kauge tulla.

Välipargist rääkides: oleks äge, kui paari aasta pärast oleks teine niisugune ka kesklinnas.

Kust sina meelelahutust leiad?

Käin nädalavahetustel tihti Tallinnas, kus on Gruuvi keskus ja Pääsküla sisehall. Et tegelen hobi korras pildistamise ja filmimisega, leidub mul seal tegevust küllaga. Kui siin tehtaks üritusi ja noortepidusid rohkem, käiksin pealinnas kindlasti vähem. Seal on mul sõpruskond tekkinud tänu Mikromulgile.

Kui palju on Viljandis noori, kes tegelevad ekstreemspordiga?

Minu teada on neid alla saja, aga seegi on hea tulemus. Sisepargis ei mahu mõnel reedel kõik sõitma ning sellepärast minnaksegi nädalalõpuks mujale.

Kas Viljandis on lihtne midagi korraldada?

Minul on küll olnud lihtne. Nii palju, kui olen teinud, ei ole ma kunagi kahjumit tootnud. Ilmselt olen leidnud suuna, millel on Viljandis kõlapinda. Linn on mulle samuti alati vastu tulnud, kui midagi korraldan.

Kui kaua sa Mikromulgiga tegelnud oled?

2008. aasta augustis tuli mõte ja järgmise aasta septembris tegime noortekeskuses esimese ürituse. Kogu Eesti peale on Mikromulgis kümme tegutsejat, kellega saab arvestada ja kellelt nõu küsida.

Arutan nendega alati kõik läbi ega lähtu ainult omaenda seisukohast. Kevadel tuleb üks võistlus Võhmas ja loodame korraldada ka Viljandi pargi avamispeo.

Mikromulk on laienenud ka välismaale. Plaanis on kutsuda siia rahvusvaheline võistlus, näitamaks viljandlastele, mismoodi seda ala mujal harrastatakse. Eks ma jälgi, et park kujuneks atraktiivseks ka välismaalastele.

Nimega oli tore lugu. Palusin, et Küprosel viibiv sõber aitaks ettevõtmisele nime mõelda. Jutuks tuli, et tema kõned Eestisse maksavad väga vähe, ainult mikrosente. Ta siis ütleski, et nimetaksime selle Mikromulgiks. Nalja pärast sai see esimestele plakatitele kirjutatud, aga lõpuks jäigi. Hea nimi peab olema naljakas ja Mikromulk minu meelest on.

Kuidas sina ekstreemspordi juurde sattusid?

Esimene kokkupuude oli 2007. aastal, mil alustasin kodutänaval rulasõitu ning mässasin terve suve kooli kõrval platsil. Seejärel jäi asi natukeseks unarusse.

Kahe aasta pärast organiseerisime räpiüritusi. Siis soovitas üks sõber korraldada sisehallis tõukerattasõidu. Seda ei olnud keeruline teha. Sestpeale on ettevõtmine üha arenenud.

Tõukerattaga sõitmist ja trikitamist ei ole ma õieti kelleltki õppinud. Vaikselt vaatasin teisi ja proovisin järele. Arenemine tekitab hasarti! Praegu ei ole mul kõige muu kõrval aega ega tahtmist sellega tegelda, aga suvel hakkan kindlasti rohkem sõitma.

Kas see on kallis hobi?

Ratta ostmine on loomulikult suur väljaminek. Väiksemad saavad esimese ratta kätte umbes 100 euroga. Kel maik suus, hakkab asju juurde ostma. Korraliku ratta saab 200—300 euroga, kallimad maksavad 500—600 eurot.

Põhiliselt ostetakse internetist. Loodan, et tuleb ka letipood. Soomes avati üks, lähen varsti vaatama, milline see välja näeb. Kuu ajaga on juurde tekkinud kaks veebipoodi, kus müüakse tõukeratta asju.

Kui ohtlik see ala on?

Ekstreemspordil on oma ohud, aga lapsevanemate põhimure on, et üritustel alkoholi ei pakutaks. Mis kukkumisse puutub, siis igaüks peab ise otsustama, kas kannab kiivrit ja kaitsmeid. Mina ei kanna.

See on muu hulgas mugavuse ja osavuse küsimus: mõni ei suuda kiivriga sõita. Kukkuda peab oskama. Mina ei ole eriti palju kukkunud ega haiget saanud.

Kas see on poiste ala või tegelevad sellega ka tüdrukud?

Tallinnas on paar tüdrukut. Nad ei jää enamasti selle ala peale pidama: kas ei jõua või ei kannata valu. Välismaal on hulle tüdrukuid rohkem.

Rulaga tegeleb Eestis siinse tänavaspordi liidu eestvedaja Kristel Orasmäe. Siin ei ole talle vastaseid, seepärast käis ta Soomes võistlemas ning on mitmekordne Soome meister.

Õpid praegu kümnendas klassis. Kuidas koolis läheb ja kui aktiivne sa seal oled?

Humanitaarainetes olen kodus. Eesti keel mulle muret ei tee, aga reaalainetes olen täielik puupea. Kõik saab siiski tehtud.

Kooli ettevõtmistes ma eriti kaasa ei löö.

Mida sa arvad riigigümnaasiumist?

Pooldan seda. Olen alati kõigele uuele avatud. Eelmisel aastal tutvustati meile kooli kavandeid. Riigigümnaasiumis on senisest rohkem õppeharusid. Mulle meeldiks majandussuund: sealt saaks teadmisi, mille abil edasi liikuda.

Tõtt-öelda ei ole küll vahet, missuguses koolis sa õpid, kõik sõltub ikka sinust enesest.

Kas seod oma tuleviku Viljandiga?

Ma olen terve elu siin elanud, eks vahepeal tule mujale ka minna. Olen mõelnud, et võiks õppida ajakirjandust. Südamelähedased on ka filmindus ja fotograafia.

Kaugem tulevik võiks olla Viljandis. Siin on palju teha ja arendada — panna end proovile, tekitada midagi uut, lüüa elu käima. Praegu on mõõn, aga sellele järgneb kindlasti tõus!

ARVAMUS

MART SAAR,
Viljandimaa noortekeskuse endine juhataja

Aastatel 2009 ja 2010, mil mina noortekeskust juhatasin, oli Kris see, kes tahtis midagi ära teha. Tema tugev külg oli julgus ja oskus suhelda.
Tol ajal, seitsmenda klassi poisina oli ta teistest omaealistest selles mõttes peajagu üle. Ta suutis rääkida endale tähtsast asjast täiskasvanutele arusaadavalt ja usutavalt ning teha selgeks selle eesmärgid ja vajalikkuse.
Kris lähtus arusaamast, et keegi peab ettevõtmisi juhtima ja organiseerima, ning suutis ka teised kaasa tõmmata. Ta julges alati küsida ning saab aeg-ajalt ka praegu minult infot ja nõu, kuidas oma teemat edasi arendada.
On väga tore, et noore poisi püüdlusi on märgatud ja tunnustatud. Veel toredam oleks, kui asjad hakkaksid kiiremini liikuma, reaalselt ning kvaliteetselt valmima, sest noored ei jõua oodata, kuni poliitikud ja ametnikud ainult mõtlevad ja lubavad.