«Ega jõululaupäeval taha ükski mees tööl olla, mis sest et topelttasu makstakse,» rehmab üle kahe kümnendi Viljandimaa liinidel ja paljudel pikematel reisidel bussirooli keeranud Toomas Linnu.
Lihtsate inimeste elulised lood hoiavad bussijuhi õigel teel
23. detsember 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Samas on tal nii Vene ajast kui viimastest aastatest meenutada ridamisi kordi, kui on tulnud veel kallil pühade hilisõhtulgi pimedat maanteed mõõta.
Jõulude ja aasta lõpu terendamist pidavat sõitjate käitumisest aimata olema juba detsembri keskel. Kui muidu mahuvad linnast maale suunduvad inimesed koos kompsude ja kottidega kenasti salongi, siis pühade eel on sohver sunnitud sageli roolist tõusma ja suuri asju pakiruumi paigutama.
«Igal pool räägitakse, et rahval on palgad väikesed ja raha ei jätku, aga jõulude ajal seda küll näha pole,» arutleb Linnu. «Alles eelmisel aastal tuli üks mees naisele peatusesse käruga vastu, et kõik kingitused saaks korraga koju viidud.»
Räägiti vaikselt
Tööpostil veedetud jõululaupäevi meenutades rändab Toomas Linnu jutt esiotsa 1970. ja 1980. aastatesse, mil sõna «jõulud» tihati suhu võtta üksnes siis, kui oldi veendunud, et kuuldeulatuses pole ühtki ülearust kõrva.
«Muidu ikka vaikselt räägiti, kuidas keegi pühi tähistab ja kes kellele sel puhul külla läheb, aga kui bussipargi partorg peale tuli, jäid kõik vait ja tegid näo, nagu poleks neil millestki rääkida. Vimma ei peetud, aga mõningatel puhkudel hoiti igaks juhuks keel hammaste taga.»
Nii nagu kõigile teistele, oli 24. detsember okupatsiooniajal ka bussijuhtidele kõige tavalisem tööpäev. Kui see pidi lõppema kell 23, siis ta just sel ajal lõppeski, keegi ei hakanud midagi ümber tegema või lõdvemaks laskma.
Keelust hoolimata oli igal aastal tunda, et inimesed käituvad 24. ja 25. detsembril teistmoodi. «Suurem osa ikka tähistas jõule,» kõneleb Toomas Linnu. «Mu isa oli vana parteilane, aga ikkagi tõmbasime kodus paksud kardinad akna ette ja tõime jõulupuu tuppa. Kuuendas või seitsmendas klassis seisin pool jõululaupäeva koolis kella all häbipostis, sest õppealajuhataja sattus peale, kuidas me klassivennaga salaja kirikus uudistamas käisime.»
Muie suunurgas meenutab Linnu, kuidas mõned bussiga sõitnud maainimesed polevat okupatsiooniaja lõpuni harjunud näärivanast rääkima, ikka lipsas poolkogemata «jõuluvana» üle huulte.
Tuttmüts pähe!
Ehkki 20-30 aastat tagasi oli igapäevaseid bussisõitjaid alati vähemalt poole rohkem kui praegu, kasvas jõulude aegu nende hulk veelgi. Hoolimata sellest et toona pärines suurema osa rahva talvine toiduvaru koduselt aiamaalt, püüti pühadeks linnast üht-teist pidulikku juurde tuua.
Nüüd, mil jõule on üle kahe kümnendi avalikult tähistatud, on tavapärane, et bussijuhid sätivad detsembris sõiduki armatuurlauale elektriküünaldega kaunistatud miniatuurse kuuse või riputavad peegli külge sätendavat karda. Aeg-ajalt tuleb ette sedagi, et mõni roolikeeraja paneb sõitjate lõbustamiseks pähe punase tuttmütsi.
Seoses sellega meenub Toomas Linnule, kuidas tema bussipargiaegsed kolleegid, kes Viljandis linnaliinidel sõitsid, 1980. aastatel mitut puhku näärivanaliini käiku panid. Siis tõmbas juht ka punase mantli selga ja kindad kätte ning seadis vatist valge habeme nina alla. Kollaste Ikarus-busside aknad dekoreeriti lumehelvestega.
Istu nagu kasti otsas
Linnu tähelepanekuid mööda on inimesed end jõulude ajal riigikorrast sõltumata vaos hoidnud ja püüdnud teiste suhtes võimalikult vastutulelikud olla.
Küll aga tunduvad aastatetagused töötingimused praegustega võrreldes õige askeetlikud. «Vanal LAZ-bussil — sellel ümara taguotsaga — ei olnud roolivõimendit, rääkimata sellisest mugavast istumiskohast, nagu on praegustes uutes bussides.
Sisuliselt istusime kasti otsas, mida ei saanud üheski suunas liigutada ning mille vedrustus oli vaat et olematu,» kirjeldab Linnu toonaseid elusid. Kui tehasest uue bussi tõime, pidid mehed seda kõigepealt kuu aega ümber ehitama, et see üldse kasutatav oleks. Mõnikord võeti päris juppideks, asendati õhuke põrand paksemaga ja ehitati sooja õhu juhtimiseks spetsiaalsed koopad. Vastasel juhul poleks jõulude paiku seal kuidagi olla saanud — niikuinii ei olnud talvel võimalik jopet seljast võtta,» lisab ta.
Linnu avaldab heameelt, et paljud omaaegsed kruusateed on vahepeal musta katte saanud ning ka teede hooldamisega tullakse paremini toime.
Samas ütleb Linnu oma kogemustele tuginedes, et meie looduslikes oludes ei või milleski täiesti kindel olla. Isegi mitte siis, kui teemeister on hoolas ja roolikeerajad ettevaatlikud.
«Minagi käisin eelmisel aastal tagumist otsa pidi kraavis ära. Koguni «Sakala» käis pilti tegemas,» meenutab juht õnnelikku õnnetust. «Tulin kümmekonna koolilapsega Karulast Tallinna maantee poole ja sain orgu minnes aru, et ees on tee nagu klaas. Libistasin bussi vaikselt alla, aga teisest nõlvast üles enam ei saanud: käik oli sees, rattad käisid ringi, aga ikka vajus tagurpidi kraavi ära. Mitte midagi polnud teha!»
Samast lumerohkest talvest on tal meeles juhtum, kus Tipus tuli labidaga bussile ümberkeeramiseks teed rajada. Nii palju, kui mees suutis lahti lükata, sadas kohe asemele. Kokkuvõttes kulus bussile uue suuna saamiseks kaks tundi, mille mitu eespoolsetes peatustes olnud inimest kannatlikult ära ootas.
Õige koht bussiroolis
Eesti iseseisvuse taastamise järel loobus Toomas Linnu bussijuhi kohast ja proovis jupp aega teisi töid. Esmalt tegi pehmet mööblit, siis oli laohoidja-autojuht ning seejärel osutas kulleri teenust. Lõpuks jõudis otsaga vana ameti juurde tagasi ning on vahepealseid seiklusi isegi veidi kahetsema hakanud. Oma sõnul on ta mõistnud, et bussijuhi iste on talle ainuõige, ning seda kinnitavad ka tema tuttavad ja kolleegid.
«Paistab, et olen loomult selline kõrtsmiku tüüp, kellele meeldib kuulata, mida lihtsad inimesed oma elust räägivad,» leiab Toomas Linnu ning lisab, et teab paljude sõitjate nimesid, aga ka seda, kus nad elavad.
Neid, kes rääkida tahavad, leidub kõige enam üksikute maainimeste seas. Nii mõnelegi on bussijuht vaat et ainus inimene, kellele oma viimaste päevade üleelamistest pajatada. On neidki sõitjaid, keda juht juba nii hästi teab, et hakkab muretsema, kui neid tavapärasel ajal peatuses ootamas pole.
Kahe jalaga maa peal
Lood, mida Toomas Linnu rooli keerates kuuleb, võiksid kimpu köidetuna anda päris hästi edasi tänapäeva Eesti elu ilu ja valu. Näiteks olevat üks memmeke paari nädala eest teatanud, et loobus mõttest oma maja tütrele pärandada, sest tüdruk oli kolinud musta mehega Inglismaale. On neidki, kes kurdavad eluväsimuse üle ega paista enam suurt millestki rõõmu tundvat.
«Kehvemas tujus ollakse siis, kui väljas on pikalt pime ja porine nagu sel aastal. Ohatakse ikka, et mis jõulud need sellised on — mingit tunnet pole. Siis ma meenutan, kuidas eelmisel aastal oli samal ajal nii mõnelgi häda sellega, et ei pääsenud paksust lumest läbi, ei saanud postkasti juurde või poodi. Nüüd on ju väga tore: paned kummikud jalga ja oled lipsti läbi vee kohal! Eks kõik sõltu sellest, mis nurga alt asjale vaadata,» kõneleb bussijuht julgustavalt.
Et praegu on Linnu tööandjaks Atko gruppi kuuluv aktsiaselt MTG, sõidab ta peamiselt Põhja-Viljandimaa liinidel. Ta ei ütle, milline ots talle kõige rohkem meeldib, sest inimesed olevat igal pool ühtviisi heatahtlikud.
Küll aga tahab ta ekstra kiita Meleski, Kolga-Jaani ja Kõpu kandi rahvast. Seal pidavat kõige paremini välja tulema tõsiasi, et need, kes on harjunud elama eraldatuses suurte metsade ja rabade vahel, ei viitsi oma päevi kulutada asjatule hädaldamisele. Isegi mitte siis, kui jõulukuul ladistab vihma ja raadiouudised ennustavad Euroopa majandusele näguripäevi veel tükiks ajaks.
Need inimesed on ka halbades oludes kindlalt kahe jalaga maa peal — samamoodi nagu heas tehnilises seisukorras ja kogenud juhiga buss neljal rattal hästi liivatatud taliteel.