Vaba mõte. Tõde ei pea merepõhja jääma

Kui midagi on uuritud kõrgel rahvusvahelisel tasemel, kuid veerand sajandit hiljem pole endiselt usaldusväärseid vastuseid, on midagi ikka väga valesti. Täna 25 aastat tagasi enam kui 850 inimesega märga hauda vajunud parvlaevaga Estonia on see paraku nii läinud. Katastroof puudutas kas otseselt või kaudselt iga eestlast ning kindlasti on sellega seotud teemad seniajani paljudele valusad, aga ammendavat vastust küsimusele, mis õieti juhtus, pole. Ametlik versioon ei veena eriti kedagi.

Kohe laevahuku järel hakkasid levima vandenõuteooriad nagu ikka pärast nii suuri draamasid. Neid oli kümmekond. Võimalik, et kõnealust piirkonda tabas veealune maavärin. Võib-olla põrkas Estonia kokku allveelaevaga. Võib-olla viis laeva põhja pommiplahvatus, põhjuseks näiteks soov lahti saada Rootsi politseinikest, kes olevat teadnud Olof Palme mõrva tõelisi tagamaid. Ehk paigutas lõhkekeha pardale Vene maffia, kellele laevakompanii keeldus katuseraha maksmast. Ajad olid ju segased.