Marek Tiits: käi põrgu, turvafirma Meeskond!

Turvafirma töötajad väänasid pealtvaataja pikali ja viisid tribüünilt ära.  Foto: Marko Saarm

Nii. Nii, raisk. Järgneb vihakõne ja mitte üks kuradi sõstar ei takista mind enam. Ma räägin Eesti jalgpallist ja sellesse puutuvast halvasti väga harva, sest Eesti jalgpall, see on minu elu, veri ja südametuksed. Aga see – palun vabandust – pask, mille turvafirma Meeskond Viljandis sel pühapäeval Hispaania ja Portugali sõprusmängul korraldas, ületab minu taluvuspiiri.

Ja mitte selle ühe intsidendi pärast. Mul on aastate jooksul selle firmaga negatiivseid kokkupuuteid kogunenud lademes. Ja see, sõbrad, on põhjus, miks ma ei saa aru, kuidas kuradi pihta on võimalik, et nii küündimatu, ülbe ja samas saamatu seltskond saab olla meie rahvuskoondise mängude ametlik turvapartner.

Selle ettevõtte turvatöötaja on mind sõimanud "Rabarockil", sest mu festivali käepael oli jakivarruka all peidus. Selle ettevõtte turvatöötaja on mind sõimanud koondise mängult lahkudes, kui palusin läbi imekitsukese ukseava end staadionilt välja pressiva ja juba tigedaks muutunud rahvamassi jaoks avada ka sama ukse teise poole. Ja mitte lihtsalt sõimanud, vaid karjunud mulle järele, et ootab mind hiljem tänaval, et asjad meeste kombel sirgeks rääkida.

Seesama ettevõte vastutas Tallinnas peetud Eesti ja Valgevene koondise mängu turvalisuse eest. Selle mängu ajal, meenutame, läitsid Valgevene fännid põhjatribüünil kümnete kaupa signaalrakette ja loopisid suitsupomme. Asju, millega sissepääsemine koondisemängule, vähemalt sellises jõhkras koguses, ei saa olla kuidagi võimalik. Aga oli.

Neid kogemusi selle "turvafirmaga" on veel, aastate jooksul on need kogunenud ja ladestunud jäigaks põlgusekihiks, sest mingil kuradi arusaamatul põhjusel on see küündimatu ettevõtte suutnud ennast meie koduse jalgpalli külge imeda ja seal püsinud, hoolimata sellest, et ta on aastate jooksul suure hulga Eesti jalgpalliga kursis olevate inimeste suus muutunud vaata et sõimusõnaks.

See papi, see alati rõõmsa- ja rahumeelne papi, kelle need musklimäed Viljandis ilmselt ülima ohu allikana kivisillutisele pikali väänasid, on Tuleviku mängudel alati kohal. Ta on kohal ka kergejõustikuvõistlustel. Petangimängudel. Käsipallisaalis. Igal pool, kus sport keeb.

Jaa. Tema eluviise võib tema välimusest aimata, aga ta ei ole mite kunagi agressiivne. Mitte kunagi. Mitte kellegi vastu.

Mida ta teeb? Ta tantsib. Tantsib. Alati ja igal pool, kus vähegi muusika kõlab. Sest tema maailm on sama lihtne nagu ta isegi ja lihtsas maailmas on rõõmus muusika selleks, et selle saatel rõõmsalt tantsida. Olgu see siis käsipallisaalis või noortekoondiste mängul linnastaadioni tribüünil. Ja need kapikujulised härrasmehed rääkisid, et see papi ründas neid. Ründas. Ründas! Ma tean vähemalt viit inimest, kes kogu seda kanitelli kõrvalt nägid, ja nad kõik naeravad selle ründamisejutu peale.

See enesekindel, ent enesest väljunud turvahärra, kes mind toona seal A. Le Coq Arena kitsukeses ukseavas kaklusvalsile kutsus, ründas mind ju ka. Verbaalselt, aga ründas. Kas pole nii, sõbrad? Mis ma oleksin pidanud siis tegema? Vabatahtlikult asfaldile pikali viskama või proovima härrale igaks juhuks preventiivselt kaussi sõita? Või mis asi see täpselt on, Meeskond, mis teie jaoks sõna "turvalisus" alla koondub, noh, nii tähenduslikult, olemuslikult, paradigmaatiliselt?

Ma ei tea, Meeskond, kas te saite Valgevene mängul põhjatribüünil nähtud pürotehnika übermassi eest ka trahvi. Võib-olla saite. Kui saite, siis saite vähe. Vähe! Ma ei taha neid punamusti mehikesi enam mitte ühelgi jalgpallimängul näha.

Käi põrgu, Meeskond! Te võite ju, kui te suudate kuidagi ennast jälle puhtaks pesta, välja vingerdada ja olla järgmisel aastal siin U-17 finaalturniiri "turvamas". Aga minu klubi mängudele ei pääse te mitte iialgi.

Sest te olete arad, nõrgad, küündimatud ja küünilised. Ma ei lähe enam ühelegi jalgpallimängule, kus see ettevõte teenust pakub. Ja seetõttu kinkisin oma Eesti ja Saksamaa koondise mängu pileti esimesele soovijale.  

Tegemist on Marek Tiitsi postitusega sostiaalmeedias. Sakala avaldas selle autori loal.