Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/02/15/13630799t1h4333.jpg)
/nginx/o/2019/09/17/12568012t1ha413.jpg)
Ugala on alustanud oma sajandat hooaega paraja mürtsatusega: laupäeval tõi Ringo Ramul publiku ette rootslase Jonas Jonassoni romaanil põhineva lavastuse «Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus».
Lavastus algab kohe väga reipalt. Käimas on Allan Karlssoni (Aarne Soro) sünnipäeva ettevalmistused. Allanil on aga elust vanadekodus villand ja ühel hetkel on ta kadunud. Algavad tema seiklused Viljandimaal.
Lavastuses jookseb korraga kaks ajaliini. Samal ajal, kui leiavad aset oleviku sündmused, jutustab Allan minevikus läbielatust. Mineviku lugu on forrestgumpilik: peategelane sattus viibima paljude lähiajaloo oluliste sündmuste lähedal või olema nende võtmetegelane, olgu mainitud näiteks Nõukogude Liidu aatomipommi valmisehitamine, Hiroshima tuumakatastroof või Hispaania kodusõda.
Humoorikas absurd
Priit Põldma dramatiseering järgib üsna täpselt raamatu sündmustikku. Mõnes kohas on siiski tehtud muudatusi. Näiteks on kaksikvendadest kantpeade Polti ja Pangi (Martin Mill) tööandja endisest keemiaõpetajast vanaproua Ilona Raatma (Luule Komissarov), kes on hakanud oma koduses laboris fentanüüli tegema. Dialoog on jabur ja mõnusalt humoorikas. Samas hosteli Välk ja Pauk perenaine Signe (Terje Pennie) on olemuselt küll jõuline ja nurgeline karakter, kuid tema kõnesse suure hulga roppuste lisamine tundub pigem odav šokeerimisvõte.
Aarne Soro kehastatav Allan on vitaalne ja elurõõmus. Näitleja annab hästi edasi raamatu Allani üsna ükskõikset, kuid samas elujaatavat mõtteviisi. Oskus mitte ülearu tõmmelda teeb peategelase nauditavaks: kui kõik muu tema ümber on üsna kaosehõnguline, siis tema liigub elu ühest sündmusest järgmisse stoilise rahuga.
Aarne Soro mängu vaadates jääb mulje, et vanuri roll pole tema jaoks ülemäära keeruline ja ta naudib seda täiel rinnal. Kahe paralleelselt kulgeva loo tarvis ümber kehastuda ei näi samuti raske: tuleb kõigest längus õlad sirgu ajada.
Kaosehõnguline õhkkond
Laval on ka ülimalt humoorikad episoodilised tegelased. Näiteks Martin Mill saab oma suurt koomikuannet näidata nii nõdrameelse Herbert Einsteini kui edeva Francisco Francona. Samamoodi totralt naljakalt mõjuvad viripillist Kim Jong Il ja uudishimulik naaber Helju Kajamaa Laura Kalle kehastuses.
Tuleb tõdeda, et «Saja-aastane ... « on tõeliselt hea tekst, et ära kasutada kogu Ugala lavatehnikat. Mitmekorruseline treppidega konstruktsioon pöördlaval annab võimaluse jutustada korraga mitut lugu ja liikuda kiirelt ühest sündmusest teise. Koos hoogsa muusikalise kujundusega tegi see lavastuse sujuvaks: polnud venimist ega kohmakaid üleminekuid. Üks leidlik võte on näiteks see, kuidas mitme minevikusündmusega seotud isik pärast stseeni lõppu vajub aeglaselt lavaauku, Allan hüppab sellest kõrvale ning sündmustik jätkub. Ka pöördlava annab hea võimaluse üht või teist tegelast vaid vilksamisi näidata.
Vaadates Ringo Ramuli varasemaid töid, tundub, et sel korral on ta läinud välja riski peale. Juba algmaterjal ise on üsna jabur ning seda lavalaudadel näidates võimenduvad sündmused veelgi. Lavastaja on tõesti hullanud: kõlavad püssipaugud, lastakse rakette, käib pöörane tants ja trall ning lavale jõuab isegi elevant. Piir hea komöödia ja hullumeelse farsi vahel on aga teatavasti õhkõrn. Samas tundub, et korralikult üle võlli minek ja publiku šokeerimine on seekord olnud taotluslik.
Lõbusast raamatust on saanud lausa pöörane lavastus ning tuleb tõdeda, et igav ei hakka hetkekski. Ugala võttis oma sajanda hooaja sissejuhatuseks ette vahva, elujaatava loo ning saalist oli võimalik lahkuda ainult hea tujuga.