Vaba mõte. «Vabandust, et helistan!»

«Kuule, ma ei viitsinud trükkida, sellepärast helistan,» alustasin telefonikõnet viimasel ajal juba elementaarseks muutunud vabandusega. Panin toru ära ja mõtlesin endamisi, miks ma inimeselt vabandust palun, et talle sõnumi kirjutamise asemel hoopis helistasin.

Veider mõelda, kuidas mobiiltelefoni esmaülesanne on viimasel ajal nii unustusse vajunud, et kõnele vastajalt tuleb tihti helistamise pärast vabandust paluda. Selle asemel eelistatakse näppudele valu andes trükkida ja teadmatuses vastust oodata. Mõnele sõnumile vastuse saamine võib võtta tunde, samal ajal kui telefonikõnele kulub vaid mõnikümmend sekundit. Milline ajaraisk!

Olen isegi pidanud telefoni vastu võttes alustama vestlust põhjendusega, miks ma sõnumile veel vastanud pole, teisel pool kurjal noodil põhjendust ootav helistaja. «Ma ju saatsin sulle sõnumi, miks sa ei vasta?!» – «Aga miks sa ei helista?» võiks dialoogi loogiline jätk olla.