Filmiarvustus. Mait eksleb mööda Soomet

Kaadrid, kus Mait Malmsteni tegelaskuju roolis tatti pritsides lõugab, on tempo mõttes kahtlemata ühed "Kohtuniku" pöörasemad. Foto: Forum Cinemas

Ma tõesti ei saa aru, miks Eesti kinokunst peab olema üks uimane ja painajalik hobuseunenägu. Kellele sellist jama õigupoolest vaja on? Okei, Artise saalitäis puitraamidega prille kandvaid süvaanalüüsijaid saab ehk tõesti oma purtsu kätte ja tormab käte värisedes koju duši alla. Aga mida teeb tavaline inimene, kes ei suuda pärast kümmet tundi kelluga vehkimist poolteist tundi mustvalget vaikust vaadata ja sealt umbsümboleid välja õngitseda? Läheb kuuri alla ja seob püksirihma kaela? Või annab lihtsalt masendunult penile jalaga tagumikku? Sellises koguses nakatavat ja samas täiesti arusaamatut ängi toimib mürgina.

Ah et millest ma räägin? Värskelt kinodesse jõudnud Eesti mängufilmist "Kohtunik", kus peaosades meie meesnäitlejate paremik, nagu Mait Malmsten, Märt Avandi ja Jaan Rekkor. Kogu lugupidamise juures Andres Puustusmaa vastu – mille kuradi pärast tunnustatud filmilavastaja sellise udu peale raha kulutas? Või on asi hoopis papijagajais? Et kui tahad rulli, raputa aga puud raagu, lase heliloojal tagumikuga klahvidele hüpata ja filmi arututes kogustes kaadreid, kus keegi lihtsalt hingeldades tühjusesse vahib.