Paneme küünla ka pimedaks jäetud kalmule

Tiina Sarv
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põlev küünal omaste kalmul soojendab eelkõige süütaja enda hinge ja kinnitab teadmist, et me pole unustanud, et me hoolime.
Põlev küünal omaste kalmul soojendab eelkõige süütaja enda hinge ja kinnitab teadmist, et me pole unustanud, et me hoolime. Foto: Margus Ansu / Postimees

Jõululaupäeva õhtul säravad surnuaiad tuledes. Aga on ka neid kalme, mis jäävad pimedusse. Pole kedagi, kes sinna kevadel lilli istutab, suvel neid hooldab, sügisel lehti riisub ja kõige pimedamal talveajal küünla süütab.

On hauaplatse, mis pakuvad viimset puhkepaika neile, kel pole siin maamunal kõndimas enam kedagi, kes neid mäletaks; on neid, mis on omastel meelest läinud juba viimaste matuselillede närbumise järel.

Copy

Märksõnad

Tagasi üles