Viljandi muusikakool ei pea jõulukontsertide ajal publiku pärast muretsema — kuulajaid koguneb alati palju.
Pärimusmuusika ait jäi muusikakoolile kitsaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
18. detsembril ei mahutanud pärimusmuusika ait kõiki soovijaid ära ja muusikutelgi oli laval kitsavõitu. See ei seganud mõnusa õhkkonna tekkimist, pigem soodustas seda.
Algul laulsid põhiliselt koorid ja solistid. Avalugu, Wolfgang Amadeus Mozarti «Ave verum corpus» neidudekoorilt keelpilliansambli saatel sobis hästi jõulumeeleoluga ja oli Maarika Reimandi juhatusel kenasti esitatud.
Eleryn Tiit solistina pani jälle mõtlema sellele, et ka parima tahtmise korral ei saa õpetada karismaatilist lavalolekut, see peab olema sündides kaasa antud. Laulustuudio, mudilas- ja neidudekoori järel tundsin juba igatsust pillimuusika järele.
Minu kõrval istuja jõudis just küsida, kas muusikakoolis õpivad ainult tüdrukud, kui lavale tuli noorema astme puhkpilliorkester, kus mängib ka poisse.
Olen juba ammu imetlenud Bert Langeleri ja Külli Teearu oskust panna õpilased varakult orkestrisse ja leida igale puhumiseks jõukohane noot. Nii tekib suurele orkestrile võimekas järelkasv. Riigi parimaks kuulutatud vanema astme puhkpilliorkestri esitatud José Feliciano «Feliz Navidad» oli üks kontserdi nauditavamaid etteasteid.
Eriliselt ootasin Aleksandr Borodini «Polovetside tantsu» noorte sümfooniaorkestrilt ja neidudekoorilt Harry Illaku juhatusel. Mind üllatas selle tuntud loo tõlgendus: igatseva ja kurva lüürika asemel kõlas rütmiküllane ergas esitus. Mõtlesin endamisi: ega noored neiud suudagi orjatüdrukute kodumaaigatsust lõpuni tunnetada.
Sellegipoolest oli esitus nauditav ja oleks tahtnud polovetside tantse edasi kuulata, aga tuli hoopis Stingi laul «Every Little Thing She Does Is Magic». Kuigi selleks valmistasid ette kavaleht ja teadustaja, oli ühendus ootamatu. Samas peab mainima, et Maria Gertsjaki soolos oli nii veenvust kui sisemist jõudu.
Viimased lood koos külalissolistide Hedvig Hansoni ja Andre Maakeriga olid kantud jõulumeeleolust. Eriti läks hinge lõpulaul «Kolm purjelaeva randus meil» Tonio Tamra arranžeeringus.
Eduka kontserdi lõppedes jäi siiski midagi hinge kripeldama. Jõulukontserdina on niisugune kava igati omal kohal, kuid arvestades kollektiivide edasist muusikalist arengut, tuleks repertuaari ka klassika osas laiendada. Nüüd olid Mozart ja Borodin ainsad selle stiili esindajad. Meie koorid ja orkestrid on nii võimekad, et võiksid vabalt ette kanda mõne tuntud ooperikoori, osa klassikalisest suurvormist või sümfoonilise teose. See laiendaks noorte inimeste muusikatunnetust.