Peopesale mahtuvad ajamasinad

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Marju Sats imetleb oma magnetikogu iga päev. Need meenutavad talle paiku, kus ta aastate jooksul käinud on.
Marju Sats imetleb oma magnetikogu iga päev. Need meenutavad talle paiku, kus ta aastate jooksul käinud on. Foto: Üllar Priks

Endine lasteaiakasvataja ja õpetaja Marju Sats on Sakala hobiküljele varemgi sattunud, siis koos elukaaslase Jaaniga akordioni saatel sisse lauldud ja YouTube’i üles riputatud muusikapalade pärast. Seekordne külaskäik viib tema kööki külmikumagnetikogu kaema. Hobisid on sel tegusal naisel aga nii palju, et kahe käe sõrmedest jääb puudu.

Kui värskelt renoveeritud Männimäe paneelmaja koridori sisenen, lehvitab peakangelane juba korteriuksel ja demonstreerib külalisele erinevaid meloodiaid mahamängivat uksekella. «Muidu on välisukse juures nupp ja kui keegi tuleb, jõuab meieni igav üksluine signaal. Panime ukse kõrvale ikka päris kella ka, et oleks ilusam ja lõbusam,» seletab ta ning juhatab mind elutuppa. Diivanilaual ootavad teetassid, kalakujulised soolaküpsised ja avatud assortiikarbike. «Meile meeldib väga külalisi vastu võtta!» hõikab perenaine üle köögiukse ning vajutab kiirkeedukannu käima. Annan ka omalt poolt magnetikogusse väikese panuse. Koguja kinnitusel kergitab see eksponaatide arvu ümmarguse 90 peale.

Tagasi üles