Paneme küünla ka pimedaks jäetud kalmule

Põlev küünal omaste kalmul soojendab eelkõige süütaja enda hinge ja kinnitab teadmist, et me pole unustanud, et me hoolime. Foto: Margus Ansu / Postimees

Jõululaupäeva õhtul säravad surnuaiad tuledes. Aga on ka neid kalme, mis jäävad pimedusse. Pole kedagi, kes sinna kevadel lilli istutab, suvel neid hooldab, sügisel lehti riisub ja kõige pimedamal talveajal küünla süütab.

On hauaplatse, mis pakuvad viimset puhkepaika neile, kel pole siin maamunal kõndimas enam kedagi, kes neid mäletaks; on neid, mis on omastel meelest läinud juba viimaste matuselillede närbumise järel.

Hingeline side

Kui Ameerikas on surnuaed enamasti suur muruplats, kuhu on paigutatud mälestustahvlid, siis eestlasele on ka see hingeliselt tükike oma maad, mida hoitakse hoolega korras ja kuhu minnes vanaema lapselapsed kaasa võtab, õpetades, et surnuaial tuleb käituda viisakalt ja rääkida vaikselt.

Lapsest peale esivanemaid sel moel austama õppinud noored jätkavad siis, kui vanad enam ei jõua, ning lähevad kunagi sinna oma laste ja lastelastega. Nii säilib järjepidevus ja teadmine oma juurtest, mis praeguses heitlikus maailmas on tähtsam, kui me arvata oskame.

Viis kalmistut

Viljandis on viis kalmistut: Metsakalmistu, Vana, Pauluse koguduse, Toome ja Hiie kalmistu kogupinnaga 23,6 hektarit. Linnavalitsus on sõlminud lepingu aktsiaseltsiga ISS Eesti, kes teeb neil hooldustöid: tühjendab prügikastid, toob kastmisvee, niidab muru, hoiab korras suuremad teed, teeb lume- ja libedusetõrjet, samuti korraldab kalmistuvahtide tööd. Hauaplatsid on omaste ja lähedaste hooldada.

Pärnu maantee äärsel Pauluse kalmistul ja osaliselt teistelgi vanadel surnuaedadel on pilt üsna troostitu. Ilusti korda tehtud platside kõrval on palju neid, mis pole reha näinud ja ilmselt ei näegi. Raske uskuda, et kõigil neil polegi kedagi, kes haual käima peaks.

Viljandi linnavalitsuse majandusosakonna peaspetsialist Kaidi Braun ütleb, et ka mahajäetud kalmude korrastamine kuulub aktsiaseltsi ISS Eesti lepinguliste kohustuste hulka. «Oleme püüdnud hoida head tava ja korrastada mahajäetud ning hooldamata kalmud jaanipäevaaegseteks kalmistupühadeks. Koristame vana kulu ja niidame ülekasvanud heina. Kindlasti sellest ei piisa, kuid raha paneb piirid ette,» nendib ta.

Jõudumööda on langetatud vanu, haigeid ja kuivanud puid. Eks seegi ole kallis ettevõtmine, sest tavalisi raie­töid surnuaial ju teha ei saa.

Suurem osa hauaplatse on kenasti korras. Need, kes elavad kaugel ja süümetunnet maha surudes on kalmistul käimisele käega löönud, võiksid teada, et hooldamist saab kalmistuvahilt mõõduka hinna eest tellida.

On ilus, kui jõuluõhtul omaste kalmule minnes paneme küünla ka sellele läheduses asuvale hauaplatsile, kus enam ei käida.