:format(webp)/nginx/o/2018/06/04/7883599t1h7e13.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/09/10/12545683t1hecd4.jpg)
Arvamusfestivalil sattusin kuulama vestlusringi moetööstusest. Igal juhul tähelepanuväärne teema, sest isegi kui me ei pea end moeteadlikuks inimeseks, kanname selle tööstuse toodangut – riideid. Jagan paari festivalilt ülesnopitud mõtet.
Tellijale
Ilusate asjade inetu pale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tekstiilitööstus on naftatööstuse järel teine kõige enam loodust saastav tööstus maailmas. Iga masinpesukorraga uhtub sünteetilistest materjalidest tehtud riietest reoveega põhjavette plastiosakesi. Kiirmoebrändide kvaliteedinõuded on madalad, et riided ei peaks vastu kauem kui ühe hooaja. Tehastes, mis asuvad peamiselt Bangladeshis ja Indias, valitsevad ohtlikud ja ebahumaansed töötingimused. Markantseim näide selle kohta on Bangladeshi tehase varing 2013. aastal. Väidetavalt olid teised ettevõtted seintesse tekkinud pragude avastamise järel hoonest lahkunud, kuid riidetehase töötajad sunniti tööle. Maja varises kokku ja surma sai 1134 inimest, vigastatuid oli teist sama palju.