Maailma keskpunkt – Viljandi

Andi Hektor

FOTO: Erakogu

IKKA KURDETAKSE, kui noored liiguvad Tallinna või Eestist ära, et maailma tundma õppida. Ei pea kurtma, kui vähemalt osa neist tuleb tagasi targemana ja maailmakogemusega. Et noored tahaksid tagasi tulla, tuleb neile pakkuda proovikive. Nende uued ideed peavad leidma viljaka ja avatud pinnase.

Viljandi on näide linnast, kuhu tahetakse tulla. Viljandi on osanud hoida kohalikku kõrgharidust, kultuurielu ja tarku ettevõtteid. Ikka selleks, et pakkuda mõnusat elukeskkonda, aga ka maailmatasemel väljakutseid.

Mäletan selgelt ühte päikselist päeva 1993. aasta kevadel. Olin tollal tubli füüsikaolümpiaadide võistlejana kutsutud Viljandi maavalitsuse pidulikule vastuvõtule. Arutati ka tollaste parimate olümpiaadnike osalemist rahvusvahelistel aineolümpiaadidel. Füüsikaolümpiaad oli tol aastal Ühendriikides. See tundus siis maailma teise otsana. Hoolimata rasketest aegadest leiti meile reisiraha. Kirkalt meenub ühe tollase linnajuhi lause, et sellistel rasketel aegadel on meie ainus lootus haridus ja targad pead. Ja et saada veel targemaks, peavad nad maailma nägema.

Läbinisti haritusmeelset suhtumist mäletan ka oma gümnaasiumiajast 90-ndate alguses. Haridus, uued oskused, tarkus – keegi ei kahelnudki, et nendes peitub tulevik. Õppisin tollases Jakobsoni gümnaasiumis, mis oli täis toredaid haridusele pühendunud õpetajaid ja õpilasi. Mina – kes ma õppimisele eelistasin teadusraamatutes tuhlamist ja ka internetiajastu varajane segav tolm oli juba õhus – olin nii mõnegi õpetaja jaoks väga keeruline õpilane. Hoolimata sellest osati mind kenasti ja suuremate marrastusteta gümnaasiumi lõpuni loovida.

Lisaks heale haridusele on Viljandi suutnud alati pakkuda ka värske sõõmu kultuuri. Mäletate, «Armastus kolme apelsini vastu» ja lavaka toimekad seltskonnad Ugalas?

MINUVANUSTE põlvkond on mõnes mõttes omamoodi. Me saime täiskasvanuks siis, kui sündis uuesti Eesti riik. Meie põlvkonna areng käis üsna ühes taktis riigi arenguga. Tormilised 90. aastad, nii meie kui riigi eluolus. Uue millenniumi algus, rahunemine. Tõprad taltsutatakse, Eesti astub Euroopa Liitu, NATO, sünnivad lapsed. Hahaa, vaadates selle aasta poliitilisi arenguid, võiks vabalt rääkida keskea kriisist ja teise nooruse püüdlustest. 90. aastad olid riigile otsimise aeg, kui ei teatud täpselt, mida tulevikult oodata ja tahta. Uus millennium tõi selguse ja ka usu, et suudame areneda jõukaks, haritud ja targaks riigiks. Näiteks nagu Soome.

Mäletan, kuidas hea sõber rääkis tollal aina särasilmil oma tööst tundmatus ettevõttes … nimega Skype. Kui Skype tundus paljudele õnneliku õnnetusena, siis riburada pidi tulid järele Playtech, Transferwise, Bolt. Ettevõtted, mille väärtus on kiiresti kasvanud üle miljardi euro.

Muide, Euroopa Liidus on umbes 15 rohkem kui miljardieurose väärtusega iduettevõtet ja nende seas on kaks Eesti oma. Tuletan meelde, meid on napilt üle miljoni, aga euroliidus elab ligi 500 miljonit inimest. See ei saa olla õnnelik õnnetus, selle taga on midagi peidus.

Arvan, et selle taga on peidus kaks olulist tegurit: meie lõputu usk haridusse, tarkusse ning teisalt visadus ja töökus. Ega ilmaasjata ole maailma tipus Eesti teadlased ja endise idabloki piirkonna kindlas tipus ka meie ülikoolid.

Tegelikult on meis peidus veel üks varjatud võime: oskame vaikselt, rahulikult ja üksteist toetades oma ideid järjest paremini turundada. E-riik on üks näide, aga neid tuleb järjest juurde: e-tervishoid, e-residentsus ...

ON VÄGA OLULINE, et meie targad ettevõtted ei toimetaks ainult Tallinnas ja Tartus. Just viimastel aastatel näen, kuidas tark ettevõtlus on pead tõstnud Viljandis ja Pärnus. Ei saa üle ega ümber Cleveronist. See on suurepärane näide, kuidas Viljandi-suuruses linnas sünnib tarkuse ja visaduse toel maailma mõistes unikaalne ja uuenduslik ettevõte. Aga mitte ainult ettevõte. Cleveroni idee anda praktilist kõrgharidust, kus kõrgkool ja ettevõte töötavad käsikäes, võiks leida järgimist ka meie suuremates ülikoolides. Sellised maailmatasemel ettevõtted suudavad Viljandisse tagasi meelitada maailmas haridust omandamas käinud noori. Aga ka talente väljaspoolt Viljandit ja Eestit. Tänapäeva maailmas ei saa kõike ise välja mõelda ja kohapeal õppida. On paratamatu, et mõned uued oskused tuleb sisse tuua koos ­uute inimestega.

Cleveron pole ainuke, silma on jäänud veel näiteks Eziil ja Solarstone.

VAADATES EESTI iduettevõtlust, olen aeg-ajalt mures olnud, et see on liiga palju kaldu infotehnoloogia poole. Viljandi puhul näen, et mastaap on märksa laiem. Suudame edukalt tegutseda ka mehhatroonikas, robootikas, energiatehnoloogias. Teame ju kõik, millised probleemid vaevavad Eesti energeetikat, mis põhineb suuresti põlevkivi põletamisel. Oleks tore, kui meie ettevõtted näitaksid, et nad suudavad selle probleemi lahendada. Muide, kui meie e-riigist räägitakse laialt, siis paljudele on üllatus, et Eesti elektrivõrgud on ühed «targemad» maailmas, märksõnaks Eleringi arendatav Estfeed (pange kõrva taha, tulevased iduettevõtjad Viljandis!).

Õigupoolest sama oluline, kui on uute tarkade ettevõtete tekkimine, on traditsioonilisemate ettevõtete targemaks muutumine. Seda nii tootmisprotsessis kui ka disainis, turunduses ja personalikoolituses.

HÜPPAN LÕPUKS ka ühe oma lemmikteema, hariduse juurde. Eesti ja Viljandi haridus on heas seisus, ainult väikeste murepilvedega silmapiiril. Üks murepilv on noorte õpetajate põud, eriti reaalaladel. Füüsikuna näen, kuidas noored füüsikud lahkuvad ülikoolidest, keemikud ja infotehnoloogid tõmmatakse ettevõtlusse, aga õpetajaks lähevad vähesed. Ühest küljest on mul hea meel, et meil on palju ettevõtteid, kes suudavad maksta neis valdkondades väga head palka. Aga kuidas siis saada kooli füüsikaõpetaja, kui ettevõttes makstakse noorele füüsikule 2500-eurost palka, samas kui koolis alustav õpetaja saab peaaegu poole vähem? Ja kui meil pole füüsikaõpetajaid, siis kust saab Cleveroni-sugune ettevõte oma tulevased töötajad? Selline ettevõte ei saa tegutseda ilma robootika-, infotehnoloogia- ja elektroonika- (aga ka disaini- ja turundus-) spetsialistideta.

Ka siin saavad ehk ettevõtjad ja probleemi tunnetavad inimesed koolidele appi tulla. Näiteks meie labori teadlased otsustasid hakata käima vahetustega lähikoolide füüsikatundides abiks. Midagi sellesarnast saavad teha ka ettevõtted. Ja kindlasti saab kaasa aidata kohalik omavalitsus, nii otseselt kui kaudselt, survestades riiki, kelle käes on kõige suuremad võimalused.

Egas midagi, nüüd keset mõnusat kooli alguse melu jääb sulle, Viljandi, öelda vaid: «Jookse, Viljandi, jookse!»

Tagasi üles