Filmiarvustus. No ei sure maha!

Tellijale
avatud

Mike Banning tõmbab hinge, võtab kõne koju ja hakkab siis asju klaarima.

FOTO: Forum Cinemas

Olen pärit põlvkonnast, kes on kasvanud üles primitiivsete märulifilmidega. Lisaks tõigale, et need olid sama lamedad ja üheülbalised kui lõunane mannapuder koolisööklas, olid need saja neljakümne esimese koopiana VHS-ile jäädvustunud mõnusa pildimüraga. Nii et lõppeks polnud vahet, kas ekraanil üritas vaenlast väitsaga veristada Rambo või toppis oma suurt varvast võitluspartnerile ninna mõni Jean Claude van Damme’i tegelaskuju, ikka sadas lund. Sellega, et kõik Hollywoodi märulikangelased üheksakümnendatel nasaalse tooniga vene keeles täristasid, olid muidugi kõik filmisõbrad nagunii harjunud.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Ajaga on žanr, mille puhul peategelane üksi toore jõuga kogu armee töö ära teeb, kõvasti arenenud. Võtame või «Die Hardi» sarja Verise Maika ehk Bruce Willisega peaosas. No mis sa ära teed, rahvas vajab sellist iselaadi illusoorset lootusetunnet, et isegi kui kõik kännu taha kinni tõmbab, on ikka kusagilt välja hüppamas mingi imeline jõud, mis jama ära klatib. Olgu klattijaks siis Suur Tõll, kaabumehed või pilvepiiril Mojitot luristav vanahabe ise.

Tagasi üles