Ebakindlus pole kellelegi hea, eriti hariduses

Ene Saar

FOTO: Elmo Riig

KUUES AASTA selgusetust Leie põhikooli suhtes (arutelud algasid aastal 2014) ei anna peredele kaugeltki kindlustunnet, et kool jääb püsima veel pikaks ajaks, sõltumata laste arvust. Ikka ripuvad õhus küsimused, mitme lapsega kool sobib lastele, vanematele, kogukonnale ja omavalitsusele ning kui kaua see kool veel püsib.

Kui meie väike kool asuks Prangli või Vormsi saarel, ei kahtleks ma hetkekski: saarel peab olema põhikool. Kui aga teise väljaehitatud ja toimiva koolini on umbes kaheksa kilomeetrit ja hea bussiühendus, siis arutame paratamatult, et leida lahendus, mis sobiks võimalikult hästi eelkõige lastele. Üldjuhul on uued väljakutsed selles vanuses lastele põnevad ning loovad uusi võimalusi ja enamjaolt ka positiivseid kogemusi. Muudatused hariduselus ei pisenda hariduse väärtust ega võimalusi.

VILJANDI VALLAVALITSUS on arutanud kogukonnaga Leie kooli ümberkorraldamist mitu korda. Juba 2018. aasta kevadel kohtusime kooli hoolekoguga ning jõudsime ühisele arusaamisele, et parim oleks kuueklassiline kool koos lasteaiaga. Kahjuks hääletati järgmisel kohtumisel lastevanematega see kompromisslahendus maha. 2019. aasta märtsis kohtusime nii lasteaia kui ka kooli rahvaga mitu korda. Arutelu algas esimese kooliastme (I–III klass) ja lasteaia säilitamisest Leies, kuid lastele paremaid tingimusi soovides vaatasime plaanid üle ning tegime kompromissettepaneku jätkata nelja klassi (I–IV klass) ja lasteaiaga – nii, et tööle jääks kaks liitklassikomplekti, mitte üks I–III klassiga. Kogukond ei soovinud selle üle arutleda.

Lootsime, et Viljandi vallavolikogu ja vallavalitsuse väljapakutud lasteaia-algkooli variant toob kodurahu, koolirahu ja turvalise teadmise, et väikesele lapsele jääb kodukool lähedale. Soov oli väikene liitklassidega algkool säilitada ning anda peredele võimalus, et viiendast klassist alates saaks laps jätkata soovitud koolis kodust kaugemal nii, et vallavalitsus korraldab talle paindliku transpordi. Me ei soovinud tekitada olukorda, et halvasti korraldatud õpilasliinide tõttu peab laps väga varakult kodust lahkuma ja pärast pikka sõitu ootama koolis veel kaua tundide algust. 12-aastastel lastel oleks olnud koos uues koolis turvaline ja eeldatavasti oleks kohanemine sujunud, lapsed oleksid kogenud uusi võimalusi suuremas koolis.

Sel aastal Leie kooli esimesse klassi läinud lapsel pole ühtki omaealist klassikaaslast, tema klassikaaslasteks saavad suuremad liitklassi lapsed. Õppida üheksa aastat üksinda oma õppeprogrammi alusel ei pruugi olla lapsele unistuste kool. Aruteludel saime Leie rahvalt tagasisidet, et laste väike arv pole probleemiks, kõik selle kooli lapsed on üksteisega sõbrad ja üheksanda klassi õpilased kutsuvad isegi esimeste klasside lapsi oma sünnipäevadele. Kahtlemata on see tore, aga lapse arengu seisukohalt peame siiski väga oluliseks, et ta saaks koolis sõbrustada ja suhelda ning sportides, tundides ja huviringides mõõtu võtta eakaaslastega.

RAHA POLE hariduse andmisel peamine, kuid paratamatult on silme ees ka finantspool. Paistu koolis on ühe õppekoha maksumus tänavuse eelarve põhjal 2035 eurot aastas ehk 170 eurot kuus, Kalmetu põhikoolis 2910 eurot aastas ehk 243 eurot kuus, Tarvastu gümnaasiumis 2230 eurot aastas ehk 186 eurot kuus ja Leie põhikoolis 4576 eurot aastas ehk 381 eurot kuus.

Viljandi valla hariduse arengukavas lähtusime juhtimisulatusest 50 õppijat õppeasutuses. Otsustasime, et keskendume sellise juhtimisulatusega koolide arengule, et tagada kõik hea hariduse andmiseks vajalik (staadion, võimla, riistvara, tugi­spetsialistide ressurss, vajadusel väikeklassid, et tagada erivajadustega arvestamine, jms).

Me kõik teame, et on õpilasi, kellele on suure kooli õpikeskkond raskesti talutav, nad vajavad tavalisest turvalisemat keskkonda ja individuaalsemat lähenemist. Meie vallas ei ole aga ühtki suurt kooli.

Olen arvamusel, et kui vähegi võimalik, tuleks hoida väikesi koole suuremate koolide tugikoolidena, kus individuaalset abi vajav laps saaks endale sobivas keskkonnas õppida, et ta koolitee oleks rõõmu pakkuv, ja esimesed klassid oleksid kodu lähedal. Ka Leie koolihoonesse nelja klassi planeerimine Kalmetu põhikooli nime all lähtus sellest põhimõttest.

Omamoodi mure on see, et Leies pole kohapeal elavaid õpetajaid, sädeinimesi, keda saab nimetada maa soolaks. Seepärast ei kujunenud Leie koolist kogukonna keskust. Kui koolirahvas ei ole eredalt nähtav ja kogukonnale mitmeti vajalik, on karta, et kool hääbub, mitte ei tõmba noori peresid ligi ega anna lootust. Ähmase tulevikuga kool ei ole noortele õpetajatele ligitõmbav töökoht, kus end teostada, ja sageli on see küsitav valik ka lastele. See kõik on tinginud olukorra, et kvalifitseeritud õpetajaid, keda on kvaliteetse hariduse andmiseks vaja, on olnud Leie kooli raske leida.

OLEME TAGASI sealmaal, kus Kolga-Jaani vallavalitsus 2014. aastal arutamist alustas. Selgust pole kellelgi.

Muutuvates oludes peame ka ise olema paindlikud. Haridus tahab läbimõeldud muutusi, mitte rapsimist. Leie kooli saatuse üle on aga olnud kõigil piisavalt aega mõtelda. Jutt kiirustamisest näib ilmselt kõigile kohatu.

«Daodejing» on elu mõtestamisel ajatu teejuht. Lõpetan oma loo mõttega just sellest tekstist. Maa teeb kodule head. / Sügavus teeb meelele head. / Südamlikkus teeb inimestele head. / Usaldus teeb sõpradele head. / Selgus teeb kõigile head.

Tagasi üles