Ennetuse eetiline külg

Karin Streimann

FOTO: Tervise arengu instituut

PRAEGU KOOSTATAV rahvastiku tervise arengukava aastateks 2020–2030 toob välja, et enam kui pool enneaegse suremuse ja haigestumuse tõttu kaotatud eluaastatest Eestis tuleneb riskiteguritest või riskikäitumisest. Kas neid probleeme saab ennetada ja kuivõrd seda tehakse?

Enamik inimestele ja ühiskonnale tervikuna kahju kaasatoovatest probleemidest on ennetatavad. Sellised probleemid on näiteks meeleoluhäired, enesevigastamine, rasvumine, alkoholi, tubakatoodete ja narkootikumide tarvitamine, vägivald ja õigust rikkuv käitumine ning koolikohustuse mittetäitmine. Kehva tervise, riskikäitumise ja vägivalla põhjuseks pole tihti vähene teadlikkus või nigel arusaam ohtudest, vaid kehvad enesejuhtimise, probleemide lahendamise ja emotsioonidega toimetulemise oskused. Samuti on põhjuseks heaolu mittetoetav keskkond koolis, kodus, lasteaias või töökohal.

Head eluga toimetuleku oskused, lapsevanemate vanemlikud oskused, positiivne koolikliima, turvalisus, head suhted lasteaias, kodus, koolis ja töökohas, õpetajate oskused laste käitumist suunata ning tervislike ja turvaliste valikute kerge kättesaadavus (ja ebatervislike valikute kehv kättesaadavus) on mõned teguritest, mis vähendavad erinevate probleemide tekke tõenäosust. Tõenduspõhine ennetus tegeleb nende tegurite pikaaegse ja süsteemse mõjutamisega, kogudes järjepidevalt andmeid tegevuste kvaliteedi ja mõju kohta inimeste käitumisele, et tagada parimad tulemused.

KUIGI TEADMISED riskikäitumist suurendavate ja vähendavate tegurite kohta on olemas, rakendatakse tulemuslikke ennetustegevusi vähe või jõuavad teadmised praktikasse aastaid hiljem. Näiteks võttis enam kui 25 aastat aega, et hakata jõuliselt piirama tubakatoodete kättesaadavust ja nähtavust, kuigi andmed nii nende tarvitamise kahjulike tagajärgede kui tõhusate ennetusmeetmete kohta olid juba ammu olemas. Mitme probleemi puhul rakendatakse endiselt väikses mahus tõhusaid ennetustegevusi ja pigem tegeldakse nendega siis, kui need on juba ilmnenud. Miks see nii on?

Üheks põhjuseks on valikud raha jaotamises. 2017. aastal avaldatud OECD raport tõi välja, et haiguste ennetusse ja tervise­edendusse kulutavad OECD riigid vähem kui kolm protsenti kõigist tervishoiukuludest. Ka Eesti kohta käivad analüüsid näitavad, et rahastus on valdavalt suunatud tagajärgedega tegelemisse.

Emotsionaalselt tundub muidugi olulisem aidata neid, kel on probleemid juba tekkinud, kui hoida ära veel ilmnemata probleeme. Tervishoiukulud aga aina suurenevad, kui panustamine ennetusse ei kasva.

Sama oluline on hinnata, kui suur osa ennetusvaldkonna rahast läheb tõenduspõhiste tegevuste rakendamisse. USA-s on leitud, et kuigi mõni osariik suunab teisest kaks korda rohkem raha ennetusse, pole sellest kasu, kui toetatakse teadmata mõjuga tegevusi. Läbimõeldud investeeringud tõenduspõhistesse tegevustesse vähendavad vaimse tervise ja uimastiprobleeme ning õigusrikkumisi 25–33 protsendi võrra. Mujal maailmas püütakse lisaks tõenduspõhisusele võtta arvesse ka tegevuste kulutulusust ja eelistada enam kasu toovaid ennetustegevusi.

TEINE PROOVIKIVI ennetusvaldkonnas on üha asetleidvad poliitilised muutused. Kui eesmärke ja adresseerimist vajavaid valdkondi sätitakse igal aastal ümber, pole võimalik tulemusi saavutada. Ennetus saavutab ühiskonnas mõju ainult siis, kui sellesse pikka aega panustada. Lühiajalised finantseerimisotsused ja ebaproportsionaalselt suur välisrahastusele toetumine tähendavad, et rahastuse lõppemisega saavad tihtipeale otsa ka tegevused ning kaovad ära ülesehitatud süsteemid.

Vajakajäämisi suurendavad vähesed teadmised tõenduspõhisest ennetusest. Eestis käivad endiselt väitlused teemal, et kui meile see või teine tegevus ikka väga meeldib ja võib-olla on ka osalejad sellega rahul, siis ilmselt on see tõhus ja tõenduspõhine asi. Samas võivad parimate kavatsustega rakendatud tegevused kahjustada oluliselt inimeste toimetulekut või tervist.

ENNETUSE EETILISED aspektid on Eestis seniajani käsitlemata. Puuduvad kokkulepitud standardid ennetustegevuste rahastamiseks ja rakendamiseks nii riigi kui kohalikul tasandil, mistõttu tehakse ennetuse nime all peaaegu kõike. Enamasti on neist tegevustest osavõtt kooliõpilastele kohustuslik ning lapsed ja lapsevanemad usaldavad koole ennetustegevuste valikus. Aga kui kool ei tea, milline on tegevuste mõju laste heaolule ja käitumisele, ega eelda loengute, teatrietenduste või kogemuslugude jagajatelt tulemuslikkuse või kvaliteedi hindamist, siis kuivõrd ­eetiline on niisugune ennetustöö?

Eetiline ennetus on teiselt poolt seotud valikutega, mida otsustajad iga päev teevad: kui eetiline on suunata raha piiratud ressursside olukorras ebamäärase mõjuga tegevustesse, selle asemel et toetada tõenduspõhiseid tegevusi?

Ennetuse valdkonnas on hulk puudujääke, ent see annab võimaluse õppida ja suunda muuta. Tulemuste saavutamiseks tasub alustada sellest, et vähemalt pool ennetuse ressurssidest hariduse, tervise, sotsiaal-, õiguskaitse ja turvalisuse valdkonnas kulutataks tõenduspõhisesse ennetustegevusse. See aitaks vähendada kulukaid probleeme ühiskonnas ning suurendada laste, perede ja kogukondade üldist heaolu.

Tagasi üles