/nginx/o/2016/02/05/5013677t1hbddb.jpg)
/nginx/o/2019/08/30/12512888t1h93d7.jpg)
Soomaa puisniidul hakkas augusti lõpus õitsema kullerkupp. Õitsejat märkas ja jäädvustas oma matkal viljandlane Mati Malin.
Kullerkupp puhkes suve lõpus õide
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Algul vaatasin eemalt, et tulikad,» lausus ta. «Suur üllatus oli, kui selgus, et need on kullerkupu õied.»
Tartu ülikooli teadur, botaanik Ülle Reier tähendas, et ilmaimeks kõnealust leidu nimetada ei saa, kuid toredaks üllatuseks võib pidada tõesti.
«Olen oma elus palju kohanud kevadisi õitsejaid teist korda õitsemas,» lausus ta. «Peab lihtsalt sattuma õigel ajal õigesse kohta. Olen sügisel kohanud üksikuid õitsvaid sinililli, ülaseid, varsakapju ja ka kullerkuppe.»
Nagu botaanik ütles, on aednikele tuttav nipp, et taimi saab teistkordsele õitsemisele ärgitada varajase tagasilõikamisega kohe pärast esimest õitsemist. Kas kõnealusel puisniidul olid kullerkupud pärast kevadist õitsemist niiduki ette jäänud, pole teada.
«Kaunis on uneleda mõttega, et lilled õitsevad selleks, et meid rõõmustada. Tegelikkus on palju proosalisem,» nentis Reier. «Taimel on õitsemise eesmärk valmistada seemneid, mille abil saab asustada emataimest kaugemaid alasid.»
Botaanik rääkis, et kui seemneid ei tule, on taime seisukohast kogu pingutus luhta läinud ja sellest saab taim tagasisidet keeruka hormonaalse regulatsiooni kaudu, sest viljade valmimisega kaasneb paljude ensüümide aktiivsuse muutus.
«Kui algab viljade areng, lõpetab taim järk-järgult õitesse panustamine ja ressursid suunatakse seemnete valmistamiseks,» selgitas Reier. «Iluaednikud oskavad seda ära kasutada ja õitsemise pikendamiseks lõikavad närbunud õied ära, et viljumist takistada.»
Botaanik märkis, et meie laiuskraadi taimed on kohastunud aastaaegade vaheldumisega ja saavad päeva pikkuse ning temperatuuri muutustest infot, millal on õige aeg õitseda. Ta nentis, et kevadised lilled õitsevad siis, kui päeva ja öö pikkuse suhe ei ole väga erinev – samasugune on see nii kevadel kui sügisel. Õitsemine on tema sõnul juhitud erilise ensüümi florigeeniga, mille süntees on seotud muutustega päeva pikkuses.
Olenevalt oludest võib taimede tavapärane rütm siiski mõnel määral sassi minna.
«Kui näiteks enne sügist jahedana püsinud ilmadele järgneb soojaperiood, võib see anda signaali uuesti õitsemiseks,» lisas Reier. «Omalt poolt võib mõjutada asjaolu, kui eelnenud kevad oli varajane ning pärast esimest õitsemist said taimed kaua «puhkust».»