Tere tulemast ikka veel kargesse «Hukkunud Alpinisti hotelli»!

«Hukkunud Alpinisti hotell», Tiit Härm ja Nijolė Oželytė-­Vaitiekūnienė Foto: Tiit Härmi erakogu

Pole kindel, kas leidub mõni viimase aja kodumaine film, mis erutab meeli ja annab mõttekütust ka nelja aastakümne pärast, aga «Hukkunud Alpinisti hotell» torkab silma ja kriibib alateadvust isegi soliidselt ajaliselt distantsilt.

Maailma filmiajaloos on haruharva juhtunud, et võrdsel ja märkimisväärselt kõrgel tasemel on nii film, sellele loodud muusika kui ka filmi aluseks olev raamat. «Kellavärgiga apelsin» või «Blade Runner» on suurepärased näited, kuigi mõlema puhul on romaanitruudus olnud pigem teisejärguline. Huvitav on seegi, et mõlemad nimetatud vaatavad ühiskonda, mis tegutseb ja toimib teises ajas või reaalsuses kui siin ja praegu.