Maapiirkondade eluvõimekus teadmistepõhises maailmas

Andres Rõigas Foto: Elmo Riig

KÕIKSUGUSTE ajakirjanduslikku tähelepanu köitvate poliitiliste võbeluste paralleelmaailmas käib tagasihoidlik, kuid järjekestev diskussioon maaelu (taas)käivitamise teemadel. Teema laiem käsitlus sai alguse maaeluministri ettepanekust kutsuda inimesi nii linnadest kui välismaalt mitme soodustuse toel (tagasi) maale. Veidi andis aruteludele hoogu juurde külaliikumise Kodukant ellukutsutud maapäev, kus täiendati Eesti külade XII maapäeva manifesti ühiskonnas oluliste punktidega. Etteruttavalt olgu välja toodud, et nimetatud dokumendid on sisult erinevad, kuid vaieldamatult suunatud võrdsete võimaluste loomisele ja maaelu säilitamisele.

MAAPIIRKONDADE defineerimist, olemust, taaselustamist ja konkurentsivõime parandamist on nii teadlased kui poliitikakujundajad vaadelnud peaaegu kõikjal maailmas väga pika aja jooksul. Kui 50 aastat tagasi oli lääneriikides põhisuunaks põllumajanduse kui maapiirkondade peamise tegevusala konkurentsivõime parandamine või elanike hoidmine hõredamalt asustatud põllumajanduspiirkondades, siis nüüd on tähelepanu fookus tootmisjärgsele ühiskonnale iseloomulikult suunatud mittepõllumajanduslikele tegevusaladele või hoopis maapiirkondadele kui elukeskkonnale, mis enamiku elu kujundavate tegurite poolest ei peaks üldistes joontes erinema linnakeskkonnast. Ning kõige selle käigus on leitud ja kasutusele võetud meetmeid, mis aitavad elu maal hoida või näivad maapiirkondade tugevusena. Muu hulgas on majanduse ja ettevõtluse võimaluste kõrval tähelepanu keskmesse tõusnud piirkondlikke tugevusi rõhutavad teemad, nagu maapiirkondade idüll ning mitu elukeskkonna ja arhitektuuri valdkonda.

SAJANDEID KESTNUD tegevused ja traditsioonid on üha kiirenevas tempos vahetumas või muutumas ning oleme astunud maapiirkondade mõistes täiesti erinevasse (nimetatud ka «post-rural») ühiskonda, kus majandusmudelid on inertsist paraku endiselt orienteeritud pikaajaliselt kehtinud väärtustele. Seetõttu on valitsused otsinud täiesti uutel kontseptsioonidel põhinevaid lahendusi maaelu traditsiooniliste tegevusalade asendamiseks, püüdes seeläbi säilitada asustusmustrit, traditsioone ja ajaloo jooksul kujunenud taristut. Hoolimata sellest, et üha enam raha suunatakse regionaalpoliitika elluviimisse ja maaelu säilitamisse, ei saa kõiki lähenemisi pidada kaugeltki tulemuslikuks. Kostavad isegi arvamused, et ruumilisi protsesse vabas ühiskonnas ei saa pöörata. Poliitilisest vaatepunktist näitavad erinevad hinnangud selgelt, et üks Euroopa Liidu nurgakive, põllumajanduse ulatuslik subsideerimine aitab maaelu arengule kaasa väga vähesel määral. Seega, kui arenenud riikide maapiirkondadel ja eriti kaugematel maapiirkondadel peaks olema tulevikku, ei tähenda see üksnes põllumajandust.

ROOTSI JA HIINA teadlaste koostöös äsja avaldatud uurimuses «Miks mõned maapiirkonnad langevad ja teised mitte» on vaadeldud maapiirkondade muutumise mehhanisme kogu maailmas ning püütud leida vastuseid küsimusele, miks teatud maapiirkonnad taandarenevad, samas kui teised leiavad ellujäämis- ja isegi arenguvõimalusi. Uurimuses on toetutud kahele eeldusele. Neist esimeses väidetakse, et praegune maaelu areng teadmistepõhises majandusmudelis on kohalik protsess, mille olemuse määravad omavahel tugevalt seotud sisemised ja välised tegurid. Ilmne on, et välised tegurid, nagu majanduslikud, sotsiaalsed, aga ka keskkonna muutused, avaldavad maapiirkondadele kasvavat survet. Teise eeldusena olgu välja toodud asjaolu, et kohaliku kogukonna toimimisega seotud sisemise ja välise sotsiaalse kapitali tasakaalustatud kombinatsioon mõjutab maaelu arengut üldjuhul positiivselt. Kohaliku koostöö ja ühistegevuse allikana on sotsiaalse kapitali roll ülimalt vajalik.

Kuigi rahvastikuprotsessid ja neid mõjutavad tegurid on maapiirkondades riigiti väga erinevad, on üheselt selge, et nii piisav rahvastikutihedus kui ka ühendusteed annavad võimaluse kasutada linnaregioonide mõjusid (ehk siis teadmisi ja turge) oma majanduse arenguks. Teisalt on hulgaliselt piirkondi, mida saab pidada perifeeriaks, ja neis on märksa keerulisem langus kasvuks pöörata.

EELNEVAT KOKKU võttes ei saa vaadelda maapiirkondade arengut üksnes üksikute poliitikameetmete kaupa, vaid kogumina, kus on tasakaalustatud roll maapiirkondade majanduse mitmekesistamisel, maapiirkonna arengule ja turgudele suunatud institutsioonide arengul ning tugeva sotsiaalse kapitali kaasamisel. Tugeva sotsiaalse kapitaliga maakogukondi peetakse kaasavaks ja osalusvõimeliseks, niisuguseks, kes suudab kiiresti reageerida välistele mõjudele, olles võimeline kiiresti mobiliseerima nii sisemisi kui ka väliseid ressursse, viies ellu kohapeal algatatud tegevusi ning pöörates muutusi enda jaoks positiivseks. Olgu selle näiteks siinkohal sageli kohalikust algatusest sündinud ettevõtmised, mis aegade jooksul on teinud mõne külakogukonna tuntumaks ja tugevamaks ning kust ei minda, vaid kuhu tullakse. Siinjuures saab nüüd asuda täiendama neid institutsioone, kes aitavad kaasa majanduse mitmekesistamisele või toetavad joogivee saamist, laenu käendust kodu rajamiseks või, miks ka mitte, projektipõhiste toetuste abil hullumeelsete ideede elluviimist. Viimati mainituid ei ole kunagi vähe.

KUI NÜÜD LUGEJA ja kaasamõtleja leiab, et minu arutluses puuduvad maaelu alalhoid­miseks ja arenguks kõige olulisemad tegurid ehk igasuguse tänapäevase eluviisi viljele­miseks vajaminev taristu, siis on sel valdkonnal koht kõikide eespool loetletud meetmete seas. Korralikult väljaarendatud lairiba või nüüdisaegne külatee on vajalik lisaks tavalisele eluruumi kvaliteedile ka majanduse mitmekesistamise ja konkurentsivõime tugevdamise protsessis toetavate institutsioonide arengu kaudu. Ilmselge on, et külakeskkonna väljanägemine koos kvaliteetse taristuga toetab kogukonnatunnet ja piirkonna sisemist toimimist ning on kohaturunduse juures oluline positiivse kuvandi looja. Maapiirkondadele suunatud meetmete kujundamises tuleb jõuda äratundmisele, et taristu on esmavajalik ja selle kvaliteedi parandamise nimel elluviidavad tegevused esmatähtsad.

Kogukonnatunnetuse juures ei saa jätta märkimata ka personaalsete meetmete vajalikkust. Olgu selleks praegugi toimiv hajaasustuse programm, võimalik isikliku eluaseme laenugarantii või mõnes Eesti piirkonnas rakendatud otsetoetused noortele peredele.

Kokkuvõttes olen seisukohal, et kasulikud on nii maa­eluministeeriumi väljapakutud poliitikameetmed kui ka tähelepanu suunamine külaliikumise Kodukant manifestis väljatoodule. Polegi vist tarvis rõhutada, et ikka arengule viivas ja sobivas proportsioonis ning tasakaalus.