Kersti Kaljulaid: seisin 30 aastat tagasi Lillis

Kersti Kaljulaid Foto: Gerthrud Grents

(President Kersti Kaljulaidi Balti keti aastapäeval, 23. augustil Lilli piiripunktis peetud kõne.)

Maailmas midagi ei muutu, kui meie midagi ei muuda. / Sa tegema pead kõik, mis suudad, ja isegi kui suurt ei suuda. / Ka siis, kui oled ahelates, ka surma suus, ka võlla all veel / on vaja lüüa hädakella: Oh inimesed, olge valvel!

Nii kirjutas kord sügaval ja masendaval okupatsiooniajal August Sang oma «Laulus veriste kätega mehest». Ta kirjutas õiglusest ja mittenõustumisest kurjusega. Eestis, Lätis ja Leedus olid õnneks olemas need inimesed, kes lõid hädakella ka ahelates ja võlla all ning kelle julgus kõige karmimatel aegadel andis lootust ja uuristas vaikimise ja suletuse lämmatavat müüri.

Täna 40 aastat tagasi avalikustati Balti apell, millele olid oma allkirja andnud 45 julget kolmelt maalt: neli eestlast, kuus lätlast ja 35 leedukat kolmest okupeeritud Balti riigist. Aastapäevad hiljem andsid «40 kirjale» oma allkirja meie kultuuritegelased, kes tundsid muret eesti keele ja kultuuri kestmise pärast. Mõni aeg hiljem kasvasid juba rahvaliikumised Eesti looduse ja muinsuste kaitsmiseks. Kuigi alguses kõlas meie hädakell veel väga vaikselt, toetas see oluliselt meie kõigi eneseusku ja hoidis elus vabaduse lootust. Hajutas tasahilju hirmu võõra võimu kurjuse ees. Sellest eneseusust kasvas kindel soov taastada oma vabadus ja see usk tõi meid, kolme Baltikumi rahvast, 30 aastat tagasi ühiselt Balti ketti. Peaaegu kaks miljonit inimest 675 ja poolel kilomeetril üheskoos selleks, et maailmas midagi muuta. Selleks, et maailma õiglasemaks ja vabamaks muuta.

MINA SEISIN 30 aastat tagasi koos oma sõpradega siinsamas Eesti ja Läti piiril Lillis. Kõik, kes Balti ketis seisid või sellele televisiooni või raadio kaudu kaasa elasid, mäletavad, et inimesed ketis olid rõõmsad ja sõbralikud. Meil ei olnud enam hirmu suure ja võimsa impeeriumi ees. Ning see oligi kõige tähtsam: me olime valmis ühiselt ja julgelt oma vabaduse eest seisma. Meil oli teadmine, et tõde on valest tugevam, ja see teadmine pühkis ära hirmu. Sest ärme unustame, et Balti keti korraldamine Eestimaa Rahvarinde, Latvijas Tautas fronte ja Leedu Sąjūdise poolt algas ajal, kui siin võimutsenud totalitaarne režiim oli veel küllalt tugev, et oma püsimise eest seista. Paljudes Ida-Euroopa riikides olid ikka võimul vanad kommunistlikud valitsused, kes püüdsid teha kõik, et oma režiimi igavesena hoida. Berliini müür veel püsis ja eraldas rahvaid vabast maailmast. Kuid kõikjal oli midagi murdumas ning see, mis igavesena paistis, hakkas murenema demokraatia ja vabaduse ees, inimeste julguse ees.

EESTI, LÄTI JA LEEDU ühine ettevõtmine – võimas vabaduse kett läbi kolme maa – vale ja ebaõigluse vastu andis omakorda lootust paljudele rahvastele ja sellega tõukasime meie tagant muutusi kogu Euroopas. Siinsamas Lillis kõneles 30 aastat tagasi Rein Taagepera, kes ütles: «Me ei taha lihtsalt head tsaari, vaid tsaarivalitsuse lõppu ja seadusevalitsuse algust!»

Just nimelt seadusevalitsuse algust. Sest me elasime seni riigis, kus kõik oli illusoorne. Kus impeeriumit nimetati liiduks ja totalitaarset režiimi demokraatiaks, kus tõde oli vale ja vale oli kuulutatud tõeks. Selle väärdunud süsteemi sümboliks meie kolme rahva, aga ka paljude teiste jaoks, oli Hitleri ja Stalini sobing 1939. aasta augustis – Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollid. Kui kaks samaväärset režiimi olid paari suletõmbega jaganud omavahel Euroopa ja otsustanud nii paljude rahvaste saatuse ülevalt Barentsi merest kuni alla Musta mereni. Paktist teise maailmasõjani jäi vaid kaheksa päeva.

Meie kohuseks oli see ebaõiglus maailmale kuuldavaks ja nähtavaks teha ning panna nõukogude võim selle salaleppe olemasolu tunnistama. Muidugi nad kartsid, sest meid oli okupeeritud ja annekteeritud sellesama Hitleri ja Stalini sobingu tulemusena ja nende legitiimsus siin oli üks suur vale. Me ei olnud vabal tahtel astunud mingisse «liitu», vaid olime kaotanud võõrale võimule oma vabaduse ja kandnud kohutavaid inimkaotusi. Balti kett aitas meid kuuldavaks teha kõikjal, ka seal, kus seni kuulata ei tahetud.

Me seisime ühiselt ketis vale ja kurjuse vastu ning demokraatia ja vabaduse eest. Selle eest, et meil oleks edaspidi ja alati seadusevalitsus ning mitte keegi ei peaks enam hirmu tundma valesse mässitud ebaõigluse ees. Me lõime segi nende mängu ja me võitsime. Taastasime oma riikide iseseisvuse ja lõime õigusriigi.

Hoiame neid väärtusi, mille eest me Balti ketis seisime, peaaegu kaks miljonit inimest 675 ja poolel kilomeetril. Sest ebaõigluse vastu ja maailma paremaks muutmiseks peame tegema alati kõik, mida suudame.

Elagu Eesti, Läti ja Leedu iseseisvus!