Ühe keskeakriisi anatoomia

Keskiga pakub võimaluse korraks peatuda, sihikut sättida ja siis loodetavasti õigele poole edasi kütta. Foto: unsplash.com

Kõiksugu targutustest võib jääda mulje, nagu oleks keskikka jõudmine mingi paratamatu tõbi, mille sümptomid eriti valusalt just inimlooma kraaniga mudelitel välja löövad. Et ühel kenal hommikul ärkad kui kurjast vaimust vaevatu, paned selga liiga kitsad veidrates toonides riided, ostad kroomitud võrri ja põrutad päikeseloojangusse uue naise otsinguile. No see on üks tõlgendus, üks võimalus järjekordsel teelahkmel oma suund valida.

Mina näen asja siiski teisiti. Keskiga tähendab ennekõike seda, et oled potentsiaalselt oma elukaarega poole peale jõudnud. Kehal ja mõistusel on veider oskus seda hingele meelde tuletada. Ennekõike lihtsalt selleks, et teaksime vajalikke kohendusi teha, oma radareid pisut üle häälestada, teha midagi, et see pool oleks tõepoolest ikka alles pool. Võtta vastu otsuseid, mis seljataha jäänud aastate ja kupli alla kogunenud kogemuste toel kingiksid lootuse, et ka edasi on kõik hästi. Või veel paremini. Et elu esimeses pooles vormitud arusaam õnnest saaks lõplikult realiseeritud.