Iga meie tegu mõjutab vabaduse habrast tasakaalu

Iseseisvuse taastamise aastapäeva vastuvõtt presidendi kantselei roosiaias.

FOTO: Eero Vabamägi

(Eesti Vabariigi presidendi Kersti Kaljulaidi 20. augustil, iseseisvuse taastamise 28. aastapäeval, Kadrioru roosiaias peetud kõne. Avaldatud lühendatult. Täisteksti leiab https://president.ee)

1979. AASTA SUVEL tundsid 45 leedulast, lätlast ja eestlast, et nad ei suuda kasutada igale Nõukogude Liidu kodakondsusse arvatule kättesaadavat võimalust vaikida. Märgukiri ÜRO peasekretärile ning NSV Liidu, Saksamaa Liitvabariigi, Saksa Demokraatliku Vabariigi ja Atlandi hartale allakirjutanud riikide valitsustele sai rahvusvaheliselt tuntuks Balti apelli nime all. Apell nõudis Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist ja õigustühisteks kuulutamist. Märgukiri oli ajastatud pakti 40. aastapäevale ja avalikustati 23. augustil 1979.

Muidugi oli kõigile allakirjutanutele täiesti selge, et ohutum ja muretum oleks vaikida. Aga Balti riigid olid okupeeritud ja keegi pidi ikkagi näitama, et ka siin, raudse eesriide taga ja pealtnäha sumbunud leppimises, loetakse ikkagi aega – 40 aastat Molotovist ja Ribbentropist. Peaaegu 40 aastat okupatsiooni. /.../

KUI ME TAHTSIME tagasi Euroopasse, siis mida me päriselt tahtsime? Vabadust. Vabadust tahtsime. Õigust minna ja tulla, õigust avameelselt oma mõtetest ja tunnetest rääkida. Õigust hirmuta elada, aga seejuures mitte vaikida. Õigust valida eluteed, mida ei piira kohustus vaikida, kui tahetakse «kuhugi jõuda». Õigust valida ametit, arvestamata vajadusega astuda parteisse, ühte ja ainsasse. Õigust valida vabalt mitmete erinevate poliitiliste tõekspidamiste vahel. Lõpuks – lihtsalt õigust käia poes ja vahetada oma tööga teenitud raha kauba vastu Eestis ja mujal, sabas seismata, ostulube taotlemata.

Majanduslikku mahajäämust, mille okupatsioon oli põhjustanud, ei saanud üleöö likvideerida. Aga oma vabadused saime kätte kohe. 20. augustil 1991 olime me kõik kodanikena ja isegi lihtsalt Eesti elanikena radikaalselt enam vabad kui paar päeva varem.

Mida me ootame oma riigilt täna? Ikka sedasama – vabadust. Võimalust kartmatult kõndida tänavail. Öelda välja oma mõtteid. Armastada, keda soovime. Õigust minna ja tulla, tulla koos armsaks saanud, aga teisest kultuurist sõpradega, mujal loodud suhetest sündinud ja võib-olla teise nahatooniga lastega. Vabadust ette võtta ja isegi tuge neis ettevõtmistes. Vabadust väljendada oma mõtteid ja arvamusi. Ka riigiameteis, kartmata tööalaseid repressioone.

Mida me peale vabaduse veel oma riigilt ootame? Tuge ja lootust, kui elu meile keskmisest raskema koorma on kanda andnud. Puudega lähedase. Erivajadusega lapse. Teeraja kaotanud teismelise. Ahistava töö- või koduse suhte. Me ootame oma riigilt muu hulgas kindlustunnet üle elukaare, riigi antud pikaajaliste lubaduste kehtivust isegi siis, kui nende realiseerimise aeg jääb aastakümnete taha.

ENN TARTO, MART NIKLUS, Endel Ratas ja Erik Udam võtsid isikliku riski ja teadsid, et tõenäoliselt kaotavad nad selle vähesegi, mis tollal «normaalsele» inimesele kättesaadav oli. Sest nad ei tahtnud olla «normaalsed». Ei tahtnud olla leppijad. Vaikijad. Kui palju lihtsam olnuks taluda, kui tulevik oleks aimunud. Aga tulevik oli teadmata. Tume tõenäolisemalt kui hele. Ent nad tegid, mida oli sel hetkel vaja. Ei vaikinud. Ei elanud «nagu normaalsed» inimesed, kedagi ärritamata. Ei aktsepteerinud, et vabaduseta saab olla õnne.

Aeg teeb oma töö. 40 aastat hiljem on meie hulgas üha vähem neid, kes mäletavad Nõukogude okupatsiooni tõelist palet, on tundnud tõelist ahistust vabaduse puudumisest ja tõsist hirmu lähedaste pärast, kes ei taha vaikida. Aga mõnikord on ajaloo meenutamine neetult vajalik, kuigi ka neetult valus. Seda peab tegema eriti siis, kui saavutatud unistus hakkab tunduma enesestmõistetav. /.../

TÄNAVU, KUI BALTI apellist möödub 40, Balti ketist 30, NATO ja Euroopa Liiduga liitumisest 15 aastat, on lihtne näha, mida 30 aastat välispoliitilist konsensust meile andnud on. Vabaduse. Euroopa. NATO. Head suhted üle Atlandi. Üha süveneva ja võrdsemal sisulisel tasemel toimiva Põhja-Balti koostöö. Teadlaskonna, kes toetub rahvusvahelisele koostööle. Mitmekesise ja üha ambitsioonikama kultuuriruumi, mis hingab üheskoos vabade kunstidega kõikjal vabas maailmas. Nutika ja üha enam ühiskonda tagasi panustava start-up-kultuuri, maailmatasemel ühtluskooli. Majandusliku heaolu, mille põhjal tagada me inimestele järjepidevad avalikud teenused, mis loovad kindlustunnet üle elukaare.

See kõik on väärtus, mida hoida. Hoidkem siis seda. Isegi ühest, riigi antud ja siis paari kümnendi pärast tagasi võetud lubadusest, mis pidanuks kestma põlvest põlve, aga ei kestnud, võib alata muutus, mis kaotab meis usu oma riigi sõnadesse. Isegi ühest, väga valesti sõnastatud väljaütlemisest kusagil sotsiaalmeedias, kui ütleja ei taju oma positsioonist tulenevat vastutust, võib alata Eesti sõprade usu kadumine meie otsuste järjepidevusse ja väärtuspõhisusse. Isegi ühest juhtumist, kus poliitiku tahe ületab õigusriigiga seatud piirangud ja jõuab eesmärgile ebaseaduslikult, võib alata demokraatliku Eesti lõpp.

Miks? Sest on asju, mis on ajatud ja absoluutsed. Mille üle ei saa tingida, mida ei saa ilma usaldust murdmata lahjendada ega venitada. Riigi lubadus kodanikele. Rahvusvaheliste partnerite ees võetud kohustused. Õigusriigi ülimuslikkus poliitiku tahte ees.

Meie asjad on hästi, sest meil on juba varsti 30 aastat olnud õigusriik, sõnapidav riik, õigustatud ootusi täitev riik. Aga asjad ei ole ajaloos iialgi nii hästi, et võiksime habraste tasakaaluniitidega hooletult kiikuda, õrnal sidemete võrgustikul üleannetult üles-alla hüpata ja mõelda, et nii väikese tegija üleannetusest, nagu seda on Eesti, ei juhtu kindlasti midagi.

Vabalt võib juhtuda. Me vastutame. Kodus ja võõrsil. Ja see, et rahvusvaheline keskkond oleks meile jätkuvalt soodne, on eelduseks, et saame rahus tegeleda nende koduste asjadega, millega just praegu on tähtis tegeleda.

KAS ÜKSKEELSEST, eestikeelsest koolist saab siinsete koolilaste jaoks ainus ja enesestmõistetav? Kas Eesti jääb uute tehnoloogiate julgete ja kogu ühiskonda hõlmavate rakenduste eestvedajaks? Kas Eesti jõuab energiapöördeni enne Euroopa Liidu suuri ja suudab muutuva kliimapoliitika enda kasuks tööle panna? Kas Eesti suudab järele jõuda maailma tootlikematele majandustele, kus täna 10 000 töötaja kohta müttab 74 robotit meie 11 vastu? Kas Eesti tahab järjekindlalt tegeleda sotsiaalprobleemidega, mis eeldavad ühiskonnalt suuremat valmisolekut solidaarseks käitumiseks, kui seni harjunud oleme? Kas Eesti tahab ka edaspidi olla edukas rahvusvahelise teadusraha kaasaja? Kas Eestis tohib ja saab ka edaspidi viljeleda kõiki kauneid kunste, vabalt? Kas Eesti jääb riigiks, kus meedia on vaba ja mistahes propaganda paneb õlgu kehitama?

Need on üsna asised, praktilised küsimused. Vastused sõltuvad tänastest otsustest. Nii neist, mida teeme kodus, kui ka neist, mida teeme rahvusvaheliselt. Minu eelkäija Toomas Hendrik Ilves lausus kord, et tee, mis toonud meid siia, ei vii meid enam edasi. Tal oli kahtlemata õigus ja toona polnud ka põhjust arvata, et uute radade otsimisel võiksime hüljata oma vanad sõbrad. Aga väärtused ja sõbrad, kellega koos oleme siiani jõudnud, on meie jaoks hädatarvilised ka siis, kui avastame uusi võimalusi. Täna väärib see kordamist. /.../

Tagasi üles