Mille eest seisti Balti ketis?

Andres Laiapea

FOTO: Erakogu

EKRE JUHT Mart Helme kuulutas hiljuti Eesti Päevalehele antud intervjuus, et ta ei osalenud laulvas revolutsioonis, sest on väga iseseisvalt mõtlev inimene, kes ei lähe kaasa massipsühhoosidega. Selle asemel võitlevat ta toonaste ideaalide eest nüüd.

On kerge heita see jutt kõrvale kui ühe ennast senjööriks ja alfaisaseks tituleeriva karakternäitleja (Martin Helme kunagise määratluse kohaselt on poliitika meelelahutusäri koledatele inimestele, järelikult võib vähemalt EKRE poliitikuid pidada näitlejateks, kes mängivad etteantud rolle) järjekordne luul. Hoopis huvitavam on mõelda selle peale, mille eest toona siis ikkagi võideldi.

MINU MÄLESTUSED ühiskondlikest protsessidest algavadki juhtumisi enam-vähem sellest ajast. 1981. aastal sündinuna jõudsin just laulva revolutsiooni ajal ikka, mil inimestel kujunevad välja põhilised maailmavaatelised ja poliitilised hoiakud.

Fosforiidisõjast ja öölaulupidudest mul isiklikke mälestusi ei ole, sest nende kese ei asunud Viljandis. Varasemast Tšornobõli katastroofi ajast on jäänud meelde, et ema ei lubanud mul ilusa ilmaga õue mängima minna, sest kartis, et võib hakata sadama radioaktiivset vihma. Õnneks läks see pilv Eestist suuresti mööda, riivates vaid Ida-Virumaad. Tuumakatastroof, mida võimud üritasid alguses maha vaikida, andiski ilmselt otsustava tõuke järgnevateks sündmusteks. Selle mõjul hakati Nõukogude Liidus tõsiselt rääkima keskkonnaprobleemidest.

Avalikustamine ei jäänud kõigest kauniks loosungiks, vaid muutus mõne aastaga tegelikkuseks, hõlmates järjest ­uusi valdkondi: plaanimajanduse ja tsentraliseeritud juhtimise allakäik, sõda Afganistanis, ajateenijate olukord Nõukogude armees ... Tsensuuri kadudes valgustati muidugi kohe läbi ka ajaloo mustad augud, stalinlike repressioonide ulatus.

TÕELINE MURRANG toimus 1988. aastal, kui liikumine läks massidesse, vabastati poliitvangid ning Eesti NSV Ülemnõukogu võttis vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Pärast seda ei olnud enam taganemisteed. Küsimus oli ainult selles, kuidas see asi edasi läheb ja kuhu see kõik lõpuks välja viib.

Mina kui alles nooremasse kooliikka jõudnud laps osalesin toonastes sündmustes muidugi kõigest pealtvaataja ja kaasajooksikuna, sörkides vanemate sabas. 1989. aastal seisin Orika silla lähedal Balti ketis. Noorem õde, kes oli saanud paari kuu eest aastaseks, oli emal süles. 1991. aasta märtsis, kui korraldati referendum Eesti iseseisvuse taastamise küsimuses, sõitis isa valimiskastiga ringi mööda inimeste kodusid. Olin temaga pool päeva kaasas. Rahva meeleolu oli ülev. Vanemad inimesed kippusid mälestusi heietama, aga kahjuks ei olnud sel päeval aega neid pikalt kuulata.

MEENUVAD SUVED ja talvised vaheajad maal vanaema ja vanaisa juures. Nende jutud vanast Eesti ajast, sõjast ja Siberist andsid hea ettekujutuse meie keerulisest ajaloost. Kui ma kooli läksin, vaatas ­aabitsat avades vastu Lenin, aga peagi said pioneeridest elokad ja kommunistliku partei liikmetest sinimustvalged poliitikud. Oli kiirete muutuste aeg. Kui laviin liikuma läks, ei suutnud seda lõpuks enam miski peatada.

Meenuvad siiski mõned muusikaüritused. «Rock Ramp», kus Villu Tamme jagas poisikestele autogramme. Punk oli sel ajal kõva sõna ning J.M.K.E laul «Tere, perestroika» suurim kodumaine hitt. Paar aastat hiljem hullutas Viljandi lauluväljakul rahvast juba Rootsi kristlik rokkbänd Charizma. Nende «Join Hands» (iseenesest lihtsakoeline lauluke sellest, et Eestil ja Rootsil on käes aeg ühendada käed igaveseks sõpruseks) väljendas samuti ajastu vaimu. Lõpuks veel üks «Rock Summer», kuhu vanem õde mind kaasa võttis, aga selleks ajaks oli laulev revolutsioon juba läbi.

MINA EI MÄLETA sellest ajast hirmu, aga kindlasti oli vahepeal õhus ärevust. Ei saa kuidagi nõustuda Helme väitega, et inimestel polnud siis enam põhjust midagi karta. 1989. aastal peksti Thbilisis meeleavaldajaid sapöörilabidatega. 1991. aasta jaanuaris leidis aset Vilniuse veresaun. Sellised sündmused kummitasid kõigil alati kuklas. Keegi ei teadnud, kuidas kogu see asi lõppeda võib. Kui intrid piirasid 1990. aastal Toompead, oli Eestigi lähedal vägivaldsete kokkupõrgete puhkemisele. Rääkimata augustiputšist. Asjad võinuks võtta siis hoopis verisema pöörde, aga õnneks nii ei läinud.

Kui kõik olnuks nii suured isemõtlejad ja dissidendid nagu Mart Helme, püsiks Nõukogude Liit võib-olla seniajani. Lihtsalt veidi muutunud kujul, umbes nagu Hiina riigikapitalistlik punaimpeerium. Seal ei ole poliitiline režiim liberaliseerunud, sest teisitimõtlejad ei ole suutnud kunagi saavutada kriitilist massi. Avalik opositsioon on endiselt marginaalne ja maha surutud. Väga hea, et suurem osa meie rahvast ikkagi vooluga kaasa läks.

MINU MEELEST võis toona iga lapski aru saada – isegi kui ta ei osanud seda veel kuigi hästi sõnades väljendada –, mille nimel see kõik toimus. Selle nimel, et me saaksime elada vaba inimesena vabal maal, õigusriigis, kus kehtivad isikuvabadused ja kodanikuõigused, valitsevad sõnavabadus ja võimude lahusus ning kus igaühel on õigus ise enda saatust juhtida. Maailmas on üldiselt kombeks nimetada sellist riigikorraldust liberaalseks demokraatiaks.

Kahtlemata oli oluline soov peatada Eesti venestamine. Sellega kaasnes selgelt ümber­orienteerumine, õigemini öeldes tagasipöördumine läände, mille poliitiliseks vormiks on meie maailmajaos tänapäeval Euroopa Liit. Loomulikult ei ole see moodustis täiuslik. Minu arvates vajaksid paljud asjad selle juures muutmist. Euroopa Liidu võrdlemine Nõukogude Liiduga, mida armastavad teha ekrelased, on aga sama hea nagu võrrelda seda Ameerika Ühendriikide, Hiina või Indiaga: kõik on küll geopoliitilised suurruumid, kuid täiesti erineva ajaloo, sisemise ülesehituse ja poliitilise korraldusega.

HEA EESTIKEELSE ülevaate Euroopa ühendamise ajaloost ja probleemidest annab Anikatsist pärit Ants Piip oma raamatus «Nüüdne maailmapoliitika ja Eesti» (1932). Usun, et Balti ketis seisnute ideaalid kattuvad siiski pigem tema omadega, mitte tsaariaega taganutvate ja valgustatud monarhiat kõige paremaks valitsemisvormiks pidavate tegelaste ideaalidega.

Tagasi üles