Tähtpäevad kui kahetised meelsuse kandjad

Roland Tulik

FOTO: Elmo Riig

TÄHTPÄEVAD ON meie kultuuriruumis olulised. Need annavad inimestele pidepunkti. Eri rahvastel, hõimudel ja riiklikel moodustistel on tähtpäevad ja nende tähistamise viisid väga mitmekesised. On perekondlikud, kogukondlikud, piirkondlikud, kiriklikud ja riiklikult tähistatavad sündmused.

Tähtpäevad mõjutavad inimsuhteid, nii lähedaste- kui ka naabritevahelisi. Seetõttu on need paratamatult mitmeti mõistetavad ja tõlgendatavad. Küll aga kannavad need endas alati mingit vaimset sõnumit.

Tähtpäevad kannavad endas valdavalt ajaloolist koormat. Selles võib olla meeliülendavaid seiku ja mälestusi või, vastupidi, tekitab see ebameeldivaid tundmusi, millest püütakse vaikida. Traditsioonid on nagu mingi ajaloolise teose pidev kirjutamine.

Tähtpäevad, sündmused ja traditsioonid on sageli kaheti mõistetavad: vabastusretk või okupatsioon, enesekaitse või kallaletung, sundleping või vabatahtlik koostöö ...

Positiivse poole pealt mõned üksikud seigad, mis on märkimisväärselt Eesti ajakulgu mõjutanud: rahva püüe hariduse poole, Eesti iseseisvumine, vabadussõda, iseseisvuse taastamine, laulupeod ja tantsupeod. Need on väikerahva identiteeti määranud olulised sündmused ning nende tähistamine ei peaks kuidagi kahandama lugupidamist naaberriikide ja -rahvaste seas. Neid tuleks vaadelda kui rahva enesesäilitamise ja ellujäämise toiminguid.

PRAEGU ON AUGUST, rahvakalendri järgi lõikuskuu. 1939. aasta lõikuskuu oli Euroopa ja eriti Läänemere piirkonna riikide Poola, Soome, Läti, Leedu ja Eesti elus äärmiselt traagiline. 23. augustil 80 aastat tagasi sõlmisid Nõukogude Liit ja Saksamaa Moskvas lepingu Euroopa mõjusfääride jaotamise kohta. Stalini ja Hitleri pakt avas ukse teise maailmasõja leekidele. Eesti sattus suurriikide sõja­liseks tallermaaks.

80 aasta taguseid sündmusi ja nende vormistajaid ei saa unustada. Oleme praegu XXI sajandis, kuid tundub, et XX sajandi imperiaalsed suundumused ei ole vaibunud. On muutunud vorm, kuid sisu on jäänud samaks – valitsemise tahe.

Uuendatud vormile on riputatud inimesi paeluvad mõisted. Koputatakse südametunnistusele, rääkides ohvrirohkusest, kaaskannatamisest, solidaarsusest, ajaloolisest õigusest. Juhitakse tähelepanu asjaolule, et rahvad ja uus põlvkond kipuvad unustama, kui palju nad võlgnevad võitjatele, vabastajatele. Kuhugi olevat kadunud kohustuslik tänumeelsus ja muu säärane.

Järgmisel nädalal möödub 30 aastat Balti ketist, kus kolme Baltimaa rahva ligi kaks miljonit inimest väljendasid oma soovi «vabastajast» vabaks saada ning juhtisid maailma tähelepanu Stalini ja Hitleri, Nõukogude Liidu ja Saksamaa salaprotokollidele Ida-Euroopa jagamise kohta.

INFORUUMI PÜÜTAKSE meelepäraseks muuta. Motiivid on peaaegu alati varjatud. Nii mõndagi võltspeegeldust üritatakse katta lühikese mälu, tõe moonutamise ja faktidega manipuleerimise kangaga. Ülekohut varjatakse mingi näiliselt hea teoga. Nii kavatseb Venemaa Nõukogude Liidu õigusjärglasena korraldada Moskvas saluute Punaarmee Euroopa pealinnadesse sisenemisest 75 aasta möödumise puhul. Ka Tallinn on selles nimekirjas. Pole tarvis meenutada, et Tallinna olid 1944. aasta septembriks eesti sõdurid juba vabastanud. Rahvuslipp lehvis Pika Hermanni tornis. Lipp tulistati kuulipildujavalanguga alla.

20. AUGUST ON Eesti taasiseseisvumise päev. Mõnedele eestimaalastele ja šovinismimeelsetele on see päev vastuvõetamatu. Jah, tõepoolest on, mida tähistada ja mille eksponeerimisest hoiduda. Valiku tegemisel olgu abiks tõe primaarsus, heatahtlikkus, rahvaste iseolemise püüdluse austamine vägevamate poolt, empaatiavõime ja koostöötahe, aga mitte peen salakavalus, jõu demonstreerimine, üleoleku rõhutamine ja domineerimistahe.

Kes annaks oluliste valikute langetamisel meile tarkust? Kord anname vastust igaviku kohtuniku ees.

Tagasi üles