Kummalise lauluga ritsiklinnud siristavad ikka veel

Võsa-ritsiklind elutseb kuni meetri­kõrguses tihedas taimestikus.

FOTO: Karl Adami

Looduses on võimust võtnud hilissuvi. Sellest annavad märku pügatud niidud, punapõsksed pihlakad, «pükstes» pähklikobarad, aga ka linnukoori vaikimine. Minu vaatluste kohaselt pani tänavu enamik ööbikuid ja kägusid noka kinni mitu nädalat varem kui tavapäraselt. Õnneks ei lõpeta juuli lõpuks laulmist kõik linnud. Mõnes paigas kuuleb veel näiteks rukkiräägu rääkumist ja ritsiklindude sirinat.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Ritsiklinnud on minu silmis ühed viimastest, kes suvemeeleolu luua aitavad. Meie kolmest ritsiklinnuliigist on mulle südamelähedasemad jõgi- ja võsa-ritsiklind. Nende kummaline laul on mulle jõeäärsetelt luhtadelt tuttav juba lapsepõlvest, mil õhtuti vanaisaga ahvenaid ja särgi püüdmas käisime. Kuigi laulu kostis kõrgest rohust ja põõsaste varjust sageli, õnnestus neid salapäraseid pruuni sulestikuga tiivulisi silmata harva.

Tagasi üles