Vaba mõte. Taki ja Jacki elust

Kui olin päris pisike põngerjas, toodi meie perre esimene koer. Taki oli nimi. Selline pisike valge nuustik, kelle tõugu määrates onu Heinod näpu tõstaksid ja tõrrehäälel «Bolonka!» röhataksid. Tegelikult oli ta tüüpiline krants, kellesuguseid kelmika tuka sisse uppunud mustade nööpsilmadega ülbikuid sõitis mööda kaunist Nõukogude Liitu ringi peaaegu iga Mosse tagaaknal. Nagu pisemat masti penid ikka, olid nad üle keskmise kehva iseloomuga. Kui oli võimalus, siis varastasid, kui olid turvalises kauguses, klähvisid kiledal häälel häbenematult ka vanakuradi varju peale.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Meie Taki elu oli kuninglik. Kui isa pärast kaarhalli tisleritöökojas veedetud pikka tööpäeva diivanile räntsatas ja pisike elutuba maheda nailonsokilehaga täitus, kutsus ta esimesena end tervitama just selle valge sitavikati. Patsutas korra käega rinnale ja juba tegi Taki hüppe, mille kõrguse suhtarv sooritaja mõõtmetega paneks ka vingeimad teivashüppajad kaldale hangutud särgede kombel abitult suud maigutama. Isa urgitses aga tagantkäe diivanilaualt paar Kiss-Kissi iiriskommi ja tegus tandem hakkaski üheskoos maiustama.

Tagasi üles