Vaba mõte. Taki ja Jacki elust

Kui olin päris pisike põngerjas, toodi meie perre esimene koer. Taki oli nimi. Selline pisike valge nuustik, kelle tõugu määrates onu Heinod näpu tõstaksid ja tõrrehäälel «Bolonka!» röhataksid. Tegelikult oli ta tüüpiline krants, kellesuguseid kelmika tuka sisse uppunud mustade nööpsilmadega ülbikuid sõitis mööda kaunist Nõukogude Liitu ringi peaaegu iga Mosse tagaaknal. Nagu pisemat masti penid ikka, olid nad üle keskmise kehva iseloomuga. Kui oli võimalus, siis varastasid, kui olid turvalises kauguses, klähvisid kiledal häälel häbenematult ka vanakuradi varju peale.

Meie Taki elu oli kuninglik. Kui isa pärast kaarhalli tisleritöökojas veedetud pikka tööpäeva diivanile räntsatas ja pisike elutuba maheda nailonsokilehaga täitus, kutsus ta esimesena end tervitama just selle valge sitavikati. Patsutas korra käega rinnale ja juba tegi Taki hüppe, mille kõrguse suhtarv sooritaja mõõtmetega paneks ka vingeimad teivashüppajad kaldale hangutud särgede kombel abitult suud maigutama. Isa urgitses aga tagantkäe diivanilaualt paar Kiss-Kissi iiriskommi ja tegus tandem hakkaski üheskoos maiustama.

Et kutsununnukene ikka mitmekülgset toitu saaks, oli ööpäevased valved endale krahmanud vanaema, kes elutses maailma peale törisedes oma pisikeses toas ning astus meie askeetlikusse ühiskööki vaid rullbiskviitide küpsetamiseks ning koera varastamiseks. Kui Taki juba memme mõjualasse oli rebitud, tõsteti ta põgenemise vältimiseks Singeri-masina kapi peale ning siis läks nuumamiseks. Seibideks lõigatud viinerid loputati alla magusa koorekohviga. Mõistlik menüü või mitte, igatahes nägi Taki oma vanaduspäevadel välja nagu kaameli munakott. Selline karvane pingul pall, mille roosa nahk kevadpäikese kiirtes kelmikalt läikis. Kokkuvõttes elas ta pika ja loodetavasti päris õnneliku elu.

Meie järgmine koer oli Jack. Ta toodi meile aastaid hiljem ning üsnagi pragmaatilisel põhjusel. Et vanemad olid otsustanud oma elutööna isikliku maja püsti panna ning paari tuhaploki haaval aastate viisi oma käega müüri jätkates oli vaja krundile valvet, leiti üks õige pisut hundikoera meenutav kutsikapõks. Ta pandi juba noorukesest peast keti külge ning jäeti segumasina kõrvale oma instinktide ja hirmudega iseseisvalt toime tulema.

Ega väga kaua aega läinud, et suurema ilmakogemuseta Jacki närvikava ametlikult tuksi keerata. Lõpuks lõugas ta vahetpidamata nagu heas hoos kihutuskõnet pidav Hitler ning oli oma ketijupiga kuudi juurde Kaali kraatrit meenutava porise mülka kratsinud.

Mingil hetkel õppis karvane valvur üle traataia viskudes kaelarihmast vabanema, millele järgnes naabertalu peremehe valjuhäälne protest. Kanamurdjale armu ei anta. Kogu draama päädis sellega, et ühiskondlikul survel laskis üks jahimees ta kusagil metsatukas maha. Ja oligi Jack pilvepiiril. Või farmis. Või kurat teab, kus.

Nii väga, kui me ka ei püüa, ei oska me üksteise ja kõigi ümbritsevate eest võrdselt hästi hoolitseda. Ikka jääb kellelegi vähem tähelepanu, ikka saab kellegi elusaatus teenimatult nukra noodi. Aga see ei tähenda, et ei peaks üritama. Ja siinkohal pole päriselt vahet, mis liiki elusolendist jutt käib. Kui meie võimuses on aidata, kaitsta ja toetada, miks jätta siis see võimalus kasutamata? Ühtviisi empaatilised on nii need, kes «Jõulutunneli» liinile helistavad, kui ka need, kes karbiga metsaserva visatud kassipojad üles korjavad. Ärge tehke teistele seda, mida ei taha, et teile tehakse. Nii lihtne see ongi. Kumba saatust te endale ja oma kallitele soovite? Taki või Jacki oma?