Tasuline või tasuta. Pigem tasuline

VILJANDI, EESTI, 21APR15 AIVAR KALJUSAAR. MARKO SAARM/SAKALA

FOTO: Marko Saarm

ÜLE KUU AJA TAGASI, 28. juunil ilmunud artiklis, kui oli möödunud aasta jagu tasuta bussisõidu sisseseadmisest, ütles Viljandimaa ühistranspordikeskuse juht Kaupo Kase, et tasuta ühistransport on toonud sõitjaid suurel hulgal juurde. Olen nõus. Linnas andis sõitjate hulga suurenemine rohkem tunda, maal vähem. Ka praegu saaks sõitjaid juurde, kui riik täidaks oma ülesandeid korralikumalt. Passitakse küll juhtide kellaajast kinnipidamist, kuid seniajani pole ma kuulnud, et linnas piletita sõitjaid oleks otsitud. Ma arvan, et korrapärase sõitjate kontrolli tulemusena on võimalik veel viis protsenti sõitjaid juurde saada. Maal on tõenäoliselt lagi käes, sest seal kasutavad vaid vähesed võimalust juhist niisama mööda jalutada. Aga neid leidub just linna lähistel.

Edasi flirdib Viljandimaa ühistranspordi keskuse juht Kaupo Kase mõttega, et rahapuuduses riik võiks kehtestada tasuta ühistranspordi asemel ühtse madala piletihinna olenemata sõidu kaugusest. No kas saab olla suuremat ulmet kui ühtne piletihind kõikjale. Kuidas seletada inimesele, kes sõidab linna piiri taha esimesse peatusse, et ta peab sama palju raha maksma kui Pärnusse suvitama mineja. Isegi kommunismi ajal (kui see tulnuks) ei oleks selline võrdsus mõeldav. Kommunismi põhimõte oli «igaühelt tema võimete järgi, igaühele vastavalt tema vajadustele».

MÕTE TASULISE PILETI kehtestamise kohta on aga tervitatav. Olen algusest peale olnud selle poolt, et tasuta asju pole olemas ega saa ka kunagi olema. Kõik see tuleb kellegi või millegi arvelt, kui ei ole just rahapuud nagu muinasjutus. Hind aga võiks olla ikka läbitud vahemaa järgi. Mängime mõttega edasi. Praeguste kassasüsteemide juures on suuremal osal inimestest olemas sõidukaardid ja need on ristkasutuses üle terve Eesti. Inimesed saavad sinna raha peale laadida ja sõita kõikjal, ka tasulistes linnades ja maakondades: Pärnu linnas ja maakonnas, Tartu linnas (tasuline) ning Tartu ja Viljandi maakonnas (tasuta).

Süsteem võtab iga kaardi puudutusega automaatselt vajaliku summa kaardilt, kui vaja. Lisaks aitaks see kaasa kaartide suuremale kasutamisele ja seda väga lihtsal põhjusel. Eelmises süsteemis sõltus pileti allahindluse protsent kaardile laetud raha summast ja paberpilet oli kõige kallim. See toimis suurepäraselt. Praegu on olukord nii, et mida lähemal linnale, seda rohkem on kaardita sõitjaid (10 kilomeetri raadiuses). Iga paberpileti väljatrükk võtab aga tunduvalt kauem aega kui kaardi «piiksutamine».

ON ISEGI SELLISEID INIMESI, kes jonni pärast kaarti ei muretse ja nõuavad bussijuhi käest piletit: «Sa pead mulle pileti andma.» Olgugi et sõidab iga päev mitu korda. Paberpilet on mõeldud ikkagi turistide teenindamiseks, kes külaskäigul Eestisse ei hakka endale kaarti ostma. Meil on aga turiste päris palju, kuigi näiteks Riias on kaart tasuta ja maksad vaid sõidu eest. Viljandi ühistranspordikeskus inimeste teadliku suunamisega kaarte kasutama vaeva ei näe, kuigi see on nende võimuses. Meil saab pigem bussijuht hurjutada või veel kaebuse kaela, kui ta pakub kaarti müügiks. Milline aga võiks olla õiglane kilomeetrihind, jäägu teiste otsustada.

KES VÕIKS KA EDASPIDI tasuta sõita? Kindlasti eelkooliealised lapsed ja koolilapsed. Koolieeliku tunneb ära juba silma järgi, koolilaste tuvastamise teevad taas lihtsamaks tänapäeva tehnilised võimalused. Praegu on gümnaasiumi õpilaspilet juba seotud ühistranspordi piletiga ning gümnaasiumiõpilasel ei ole vaja ühistranspordi kaarti, vaid piisab õpilaspiletist, mis näitab, et tal on õigus tasuta ühistranspordile. Seda süsteemi on võimalik laiendada kogu kooliastmele alates esimesest klassist kuni põhikooli lõpuni, et ühelgi õpilasel ei oleks mitut kaarti vaja. Selline ettevõtmine korrastaks ka laste kaardikasutust. Sama süsteemi saab kasutada pensionäride ja puudega inimeste puhul. Alates selle aasta esimesest juulist ei väljastata enam paberil tunnistust ning minnakse järk-järgult üle plastkaardile.

Taas üks hiireklõps ja ongi võimalik tunnistada inimene tasuta sõidu õiguslikuks. Küsimus on, kui vanalt peaks selle õiguse saama, kuna meie keskmine eluiga pidevalt tõuseb ja ka pensioniiga kaugeneb. Et suur hulk noori pensionäre praegu töötab ega ole «päris» pensionärid, pakun välja, et alates 70. eluaastast võiks saada õiguse tasuta sõidule ühistranspordivahendis. Tasuline sõit jääks siis kõigile tööealistele ja tööl käivatele inimestele ning koolikohustusest kõrvale hoidjatele (pole õpilaspiletit), tasuta sõit aga eelkooliealistele, koolikohustust täitvatele koolilastele ja meie raudvarale ehk vähemalt 70-aastastele pensionäridele.

SELLINE SÜSTEEM annaks meile peale sõitjate hulgast ülevaate saamise ka palju täpsema statistilise ülevaate sõitjate gruppidest, mis omakorda võib kasuks tulla bussitranspordi paremale kättesaadavusele, arvestades mõne grupi eripära. Me oleme ju IT-rahvas ja miks me pole seni kõiki oma võimalusi kasutanud. Ehk pole selle peale veel tuldud? Ma arvan, et siin on mõtteainet.

Kuigi, jah. Kui kõvasti hoiab Keskerakond kinni tasuta ühistranspordist kõige muu arvelt, näitab aeg. Valijaid ei saa petta. Kuulates aga praeguseid eelarvearutelusid, võib arvata, et niisugusel kujul tasuta sõit tõenäoliselt kaua ei kesta. Tasuta ühistranspordile on ka alternatiiv ja see on liinikilomeetrite vähendamine. Ma arvan, et suuresti see nii ka läheb, sest kes tahab oma hääli kaotada. Kuigi tööinimesed on öelnud, et ühistransport võib olla tasuline, aga ta peaks liikuma vajalikel kellaaegadel ja sinna, kuhu vaja.

TEGELIKULT PEAKS viljandlastel veel meeles olema aeg, kui kõigile linna pensionäridele jagati piiramatult tasuta sõite linnaliinibussides. Õige ruttu sõideti linnakassa tühjaks ja nii ei jäänudki muud üle, kui tasuta asjale piir peale panna. Alguses küll nuriseti, et nüüd jäävad pooled asjad tegemata, aga harjuti ja elu läks vana rada pidi edasi. Jõudu riigile sama tee läbikäimiseks!

Tagasi üles