Kirg möödus ja saabus argipäev

Arved Breidaks Foto: Erakogu

EUROTSOONI LIIKMELISUSE esimese aasta lõpul pidanuks Eesti rahvas kergendatult ohkama ja tundma ühisrahast õhkuvat turvatunnet, mida rahvusvaluuta ei suutnud pakkuda. Ometi läks kõik vastupidi: kui krooni püsimine oli omamoodi rahvuslik kokkulepe, siis euro sipleb kriisis.

Peaminister Andrus Ansipil on õigus, kui ta ütleb, et kriisis pole euro, vaid mõni euro­ala riik, mis ei tule toime oma võlgade teenindamisega. Selle formuleeringuga ei ole kahjuks midagi tarka peale hakata, kui keegi seda ei usu.

Ka 2008. aastal arvati, et Lehman Brothersi pankrot on kõigest ühe USA investeerimispanga lõpp, kuid paraku osutus diagnoos valeks ning vallandus kriis, milleks olid valmis vähesed.

Kahtlemata ei olnud 2011. aasta eurotsooniga ühinemiseks meeldivaim aeg. Vähemalt esialgu on ühisraha toonud meile rohkem muret kui positiivseid väljavaateid. Eurotsooni liikmena on Eesti pidanud võtma suuri rahalisi kohustusi, mis mõjutavad nii meie rahakotti kui enesetunnet.

Kuigi Eesti garantiikirjad on tagatud valitsuse laenupotentsiaali ja reservidega ega mõjuta seetõttu kohe ja otseselt eelarvet ning riigi igapäevast toimimist, tekitab tuska teadmine, et «trahvi» tuleb maksta asja eest, mida me teinud pole. Euroalast väljaspool oleks garantiide andmine olnud vabatahtlik.

MILLIST KASU oleme eurotsooni liikmena saanud, on esialgu mõnevõrra ähmane, sest eluolu krooniaegsega võrdlemine ei ole kuigi adekvaatne.

Väga lihtne oli mõõta rublalt kroonile siirdumise ajal asetleidnud muutusi, sest need olid silmaga nähtavad: inflatsioon vaibus ja kaup tuli letile. Seevastu krooni euroga asendamine ei muutnud igapäevaelus peale hinnasiltide ja rahatähtede midagi.

Olemuslikult oli meil euro käibel juba selle sünnist alates, sest krooni kurss oli ühisraha omaga algusest saadik jäigalt seotud. Sestap ei saa tõsiselt võtta muinasjuttu, nagu toonuks euro Eestile enneolematu rahandusliku stabiilsuse.

Jutt, et kroon kui imepisike valuuta oli hõlpsasti rünnatav, ei leidnud tõestust: kurssi ei lastud euro suhtes «ujuma» isegi ülikeerulisel 2009. aastal, mil krooni devalveerimisest natuke räägiti.

Eesti Pank pidas oma rahapoliitikas rangelt kinni valuutakomitee põhimõttest, et ringluses saab olla nii palju kroone, kui on välisrahaga tagatud reserve. Lihtsamalt: raha on nii palju, kui palju on raha.

Rahvusvaluutast loobumine võttis Eestilt teoreetilisegi võimaluse ajada oma rahapoliitikat ehk muuta vajaduse korral krooni vahetuskurssi. Jutt ei käi üksnes devalveerimisest ehk väärtuse alandamisest.

Kujutage ette olukorda, et Euroopa Keskpank otsustab kasutada eurotsooni kriisist väljaaitamiseks eurode juurdetrükkimist, mistõttu euro vahetuskurss teiste valuutade suhtes alaneb. Kui varem olnuks Eesti Pangal teoreetiline võimalus siduda sellisel juhul kroon eurost lahti, et säilitada selle suurem väärtus, siis nüüd pole keskpank võimeline Eesti inimeste vara niiviisi kaitsma.

Võime ainult oletada, et meie keskpankurid on Euroopa Keskpangas hinnatud ja suudavad mõjutada selle otsuseid meile sobivalt, tugeva raha ja madala inflatsiooni suunas. Paraku kostab autoriteetseid prognoose, et raha juurdetrükkimisest ehk euro väärtuse lahjendamisest pole pääsu.

EUROGA ÜHINEMISE eel lubatud hinnastabiilsust me sel aastal ei näinud: inflatsioon oli Eestis euroala kiiremaid kui mitte kõige kiirem. Järgmisel aastal, kui oodatakse Euroopa majanduse üldist jäätumist, kahaneb inflatsioonitase ilmselt niigi. Sestap võib tagantjärele tarkusena küsida, kas meil ikka oli vaja euroga liituda. Küllap siiski.

Eksportivatele ettevõtetele tuleb eurotsooni kuulumine kahtlemata kasuks, sest rahvusvaheline arveldamine on muutunud lihtsamaks ja odavamaks.

Kuigi kiiret ja märgatavat tulu ei ole aastatagune rahareform andnud, võiks Eesti ja eurotsooni rahandust võrrelda vaba kooseluga, mis 2011. aastal muudeti ametlikuks abieluks. Me olime eurotsooniga nagunii kõigiti seotud, mistõttu ühisrahaga liitumine oli loogiline samm.

Kas ühinemisega paari aasta võrra viivitamine andnuks midagi juurde? Ilmselt mitte, sest tõenäoliselt oleksid Eesti Pank ja riigikogu jätkanud ka edaspidi Frankfurdist lähtuvat rahapoliitikat. Vahetuskurssi ei oleks muudetud ja kroon oleks loksunud euro kiiluvees, saades osa nii selle tõusudest kui mõõnadest.

Üks on kindel: elu ei püsi paigal, kõik muutub. Teiseneb ka euroliit, kuhu hakkasime pürgima ajal, mil kõik sai minna ainult paremaks. Kõigest hoolimata on euro maailmas reservvaluuta number kaks ja selle kurss ei ole USA dollari kui peamise globaalse rahaetaloni suhtes aasta kokkuvõttes eriti alanenud. Iseasi on muidugi dollari enese tervis.

Nagu abielus ikka, läheb suur kirg peatselt mööda ning asendub asjaliku kooseluga, kus võib vahepeal juhtuda sedagi, et mõni pereliige on kaotanud kasiinos suure summa. Siis sõltub perekonna tugevusest, kas eksinud liige kihutatakse majast välja või katsutakse koos lahendus leida.