Ristküsitluse järel koostasid väitlejad lõppsõnad.
Lõppsõnad: tähtsad on kultuur, haridus ja ettevõtlus
Hillar Sein:
Viljandil on ees väga rasked valikud. Möödunud aastate hoiakud stiilis «säilitame, tõhustame, arendame» tuleb välja vahetada ja leppida kokku tegevustes, mis oleks tõesti prioriteetsed ja milledest jaks üle käib. Karta on, et kõiki tegevusi ei suudeta samas mahus säilitada ja otsused peavad olema hoolikalt kaalutud.
Otsuseid tehes tuleb eesmärgina silma ees hoida nii ettevõtlike ja haritud noorte Viljandisse jäämist kui juurde toomist.
See tähendab linna kui elukeskonna ainult Viljandile omanäoliseks muutmist, kasutades lõpuni ära järve ja lossimägede potentsiaali. Võimalikult laiapõhjalist gümnaasiumiharidust koos spetsialiseerumisega, et meie linnas oleks ka edaspidi külastajaid ja kaasategutsejaid teatril, pärimusmuusika aidal ning kultuurimajal. Suuremat tähelepanu ja toetust ettevõtlusele, et haritud spetsialistid koos perekondadega asuksid siia elama.
Randel Länts:
Lõpetuseks keskendugem veel kord olemasolevatele tugevustele.
Viljandimaal pakutakse kvaliteetset haridust. Meie parimatest parimad võistlevad vabariiklikel ja võtavad osa rahvusvahelistes olümpiaadidest. Meie gümnaasiumid pakuvad tugevat üldharidust, kutsekoolides ja akadeemias peituv kasutamata potentsiaal tundub esialgu põhjatuna.
Sportimiseks on loodud head tingimused, mida toetab loomulikult siinne looduslik maastik. Suusarajad, jooksurajad, veespordiga tegelemine, jalgpall, võrkpall — kui nimetada vaid mõned.
Kultuur ja selle tarbimine. Tänu Ugalale ja pärimusmuusika aidale tuuakse kõrgkultuur koju kätte. Toetatakse isetegvust.
Väike ja turvaline. Võib rahuliku südamega lapse üksi kooli saata, šest koolimajad on lähedal ja liiklus rahulik. Trenni minemiseks ei pea istuma liiklusummikutes ega külmetuda bussipeatustes.
Suur, suur potentsiaal. «Kus häda näed laita, seal tule ja aita!» ütleb ju vanasõnagi. Kahtlemata on palju tegemata ja kusagil mujal, kus meid ei ole, on alati parem. Aga selles võlu ju peitubki.
Mäletan esimese klassi aabitsast lugu, kus õpetaja küsis lastelt, kuidas nad näevad oma kodumaad 20 aasta pärast. Esimene soovis 20 magada ja siis ärgata ning näha muutusi. Teine soovis 20 aastat reisida ja siis tagasi tulla. Kolmas aga soovis seda kõike oma kätega rajada. Kõlab küll pisut propagandistlikult, aga Viljandimaal on rajamine ainult meie endi kätes ja tahtmise taga.
Kokkuvõtteks soovin alla kriipsutada, et Viljandimaal on noorel inimesel igati hea õppida, töötada, sportida. Siin on võimalik leida tasakaal töö- ja pereelu vahel, ennast teostada ning hoida vaimu ja keha erksana. Alustuseks tuleb see kõik endas avastada.