Kuidas meie lastel läheb?
/nginx/o/2019/07/31/12423978t1hd0d8.jpg)
RAHVUSE JA KULTUURI tugevus ning säilimine sõltuvad sellest, kui hästi või kehvasti lastel läheb. Viimasel ajal meedias palju kajastust leidnud artiklid on viidanud vägivallale ja vaimse tervise probleemidele koolilaste elus. Kas sellised mured on laialt levinud ja kuidas üldse meie lastel läheb?
Mõnes valdkonnas läheb neil väga hästi. Pidevalt näitena toodav PISA (2015) uuring näitab, et Eesti põhikooliõpilaste tase on maailma parimate seas ning kõigil on üsna võrdsed võimalused saada hea haridus. Viimane kooliõpilaste tervisekäitumise uuring (TAI, 2019) näitab nii kaas- õpilaste kiusamist kogevate kui ka kaasõpilasi kiusavate laste arvu vähenemist. Samas on viimasel paaril kuul teisi kiusanud iga neljas ning kiusamist kogenud iga kolmas õpilane. Ligi 40 protsenti 11-, 13- ja 15-aastastest õpilastest ei pea kooliskäimist meeldivaks ning iga kümnes tunneb, et talle üldse ei meeldi koolis käia.
Lastel on teisigi muresid. Näiteks on aja jooksul kasvanud kooliõpilaste depressiivsus. Kui 2009/2010. õppeaastal oli seda kogenud iga neljas laps, siis 2017/2018. õppeaastal juba iga kolmas. Mida vanemaks lapsed saavad, seda kehvemini nad end tunnevad. Märgatavalt kehvemaks on muutunud vaimne tervis 15-aastastel noortel, kellest iga viies on aasta jooksul mõelnud ka enesetapule. Maailma terviseorganisatsiooni hinnangul on enamik noorte surmadest suitsiidi ja narkootikumide üledoosi korral põhjustatud vaimse tervise probleemidest.
KEHVA VAIMSE TERVISE põhjusi võib olla mitmesuguseid, kuid laste igakülgset arengut mittetoetavad keskkonnad suurendavad nii kiusamise ja meeleoluhäirete esinemist kui ka alkoholi, tubakatoodete ja narkootikumide tarvitamist. Viimati nimetatu kohta on uuringud järjepidevalt näidanud, et Eesti õpilased on võrreldes teiste Euroopa riikide ja Põhja-Ameerika õpilastega varasemad alkoholi ja kanepi proovijad, purju joojad ning suitsetajad. Märkimisväärne osa käitumis- ja terviseprobleemidest on omavahel tihedalt seotud ja ennetatavad.
Koolikiusamise juhtumite kajastamisel räägitakse oluliselt vähem sellest, kuidas laste vaimset tervist ja käitumist püütakse suunata vahenditega, mis mõjuvad neile kahjulikult, näiteks käitumistabelid lasteaias ja koolis ning muud sellised meetodid, mis lapsi sildistavad ja alandavad. Või hirmutamine, šokeerimine ja vägivald, mis hoopis suurendavad laste muresid ning nende riskide võtmist. Või soovitus lapsele enne kooliminekut palderjani anda, et ta rahulikum oleks.
NEID LUGUSID ON VEEL ja veel, aga paljud neist ei jõua avalikkuse ette. Enamasti on selliste lugude taga abi vajavad lapsed ja nende perekonnad, kes püüavad iga päev keeruliste väljakutsetega toime tulla ning kelle oskused ja võimed oma õiguste ja vajaduste eest seista on väiksemad. Endiselt on levinud häbimärgistamine, hukkamõist ja müüdid – arvatakse, et vaimse tervise probleemidega lapsed on kasvatamatud, et nende pered on oma laste haigustes ise süüdi või et nad peaksid oma muredega iseseisvalt toime tulema. Tihti jääb puudu empaatiast ja hoolivusest.
Uimastiprobleemidest ei julgeta Eestis peaaegu üldse rääkida ning pigistatakse silmad kinni, sest «Meie peres säärast asja pole, meie koolis ja kogukonnas ka mitte». Äkki kaob muret ignoreerides see ise ära? Käitumisprobleemide korral sekkumine tähendab enamasti pelgalt näpuviibutust: «Miks sa nii tegid? Ära enam nii tee!» Ennetuse all mõistetakse Eestis endiselt loengute pidamist, infojagamist ja ühekordseid üritusi, kuigi juba 1980-ndatest aastatest on teada, et ainult teadmiste edastamine ei vähenda uimastiprobleeme ja kiusamist ega toeta kuidagi ka laste vaimset tervist.
Samas on praeguseks väga hästi teada, kuidas saab ennetada laste ja noorte vaimse tervise probleeme ja säästa elusid. Tulemuslikud sekkumised tugevdavad vaimset tervist ja vähendavad riskitegureid nii perekondades, haridusasutuses, kogukonnas kui ka ühiskonnas tervikuna, näiteks vastsündinute kodude külastamine ja lapsevanemate vanemlike oskuste arendamine. Samuti on tõhusad haridusasutustes laste sotsiaalsete ja enesekohaste oskuste süsteemne arendamine ning toetava ja turvalise keskkonna kujundamine. See sisaldab näiteks koolipere väärtuste, suhete, hoiakute, õpetamis- ja õppimispraktikate arendamist.
PARAKU ON EESTIS tõenduspõhiste ennetustegevuste rahastamine endiselt väga piiratud. Näiteks toetab koolides rakendatava programmi VEPA (käitumisoskuste mäng «Veel parem») elluviimist Eestis järgmise aastani Euroopa Sotsiaalfond koos siseministeeriumiga, kuid järgmisel aastal Euroopa Sotsiaalfondi tugi lõpeb ning tegevuste jätkamiseks on rahastus riigieelarvest tagamata. VEPA on praegu ainus metoodika, mis vähendab Eestis tehtud uuringu põhjal laste emotsionaalseid raskusi, käitumisraskusi ja hüperaktiivset käitumist ning suurendab prosotsiaalset käitumist ehk laste abivalmidust, sõbralikkust ja hoolivust. Metoodika rakendamine hoiab ära ka uimastite tarvitamist ja suitsiide hilisemas eas ning parandab õpetajate klassijuhtimis- ja juhendamisoskusi.
Kuidas siis meie lastel läheb? Ilmselt võib öelda, et nii ja naa. Ja samamoodi läheb Eesti ühiskonnal tervikuna. Paremaks saab minna ainult siis, kui hakkame reaalselt panustama tulemuslikku ennetusse.