Maanteel kihutaja trahvi menetlemise maksab kinni ka sinu vanaema

Kristi Hunt Foto: Sander Ilvest / Postimees

NII ON SEE TULEVIKUS, kui teoks saab justiitsministeeriumi kavandatav nii-öelda pööre tagasi minevikku. See tähendab, et kutsutakse uuesti ellu 1990. aastatel Eestis toiminud täitemenetlussüsteem. Tõsi, tagasi plaanitakse pöörata vaid osa süsteemist, lisades mõne täienduse, kuid sellised süsteemid on mujal Euroopas kõrvale heidetud kui ebaefektiivsed, segased ja riigile liiga kulukad.

Infotehnoloogia areng ja uuendused on väga teretulnud, sest need peaksid vähendama bürokraatiat ning riigieelarvest riigiteenustele kuluvat summat ehk meie kõigi ühist raha. Paraku soovib riik vaid osa täitemenetlusest tuua XXI sajandisse ning kahjuks vaid selle osa, mis on avalikkusele atraktiivne ja mida saab poliitilises propagandas hästi ära kasutada. Tegelike probleemidega riik aga tegelda ei taha, vaid leiab, et tore on toimida nagu poest saia ostes, selle asemel et vilja külvata, sellest jahu teha ning siis saia küpsetada. Nii on see ka täitemenetluse puhul. Praegu tundub avalikkusele tore, et riik on asunud täituritega võitlusesse. Kuid see on selgelt vale arusaam, sest riik on ise sellise kohtutäiturite süsteemi loonud ja ametisse nimetanud kohtutäiturid, kes on oma tegevuses riigile partnerid.

EESTIS ON VÕLGNIKKE umbes kümme protsenti elanikkonnast. Kohtutäituri juurde sattunud inimesed kurdavad, et süsteem on segane ning siin tuleb võlgnikega nõustuda. Süsteem ongi segane ja seda põhjusel, et riik muudab seadusi pidevalt niinimetatud poliitilistes tõmbetuultes ehk ad hoc – mõeldud-tehtud-põhimõttel. See omakorda teebki süsteemi tavainimesele arusaamatuks. Selleks, et praegune süsteem oleks kõikidele arusaadav, tuleks vaadata üle kõik seadused, mis puudutavad täitemenetlust, ning muuta need selgeks ja arusaadavaks.

Ministeeriumi väide, et täitemenetlus muutub läbipaistvaks, sest enamiku tööst teeb ära infotehnoloogiline süsteem, võibki olla realistlik, kuid seda vaid riigi vaatest, sest riik saab väljanõutava raha automaattoimingutega kätte, kuid võlgnik automaadiga vaielda ega argumenteerida ei saa.

Palju on räägitud täitemenetluste kõrgest hinnast, kuid on unustatud lisada, et hinnakiri on riigi enda kehtestatud ja kohtutäiturid lähtuvad oma tasu määramisel just riigi kehtestatud hindadest vastavalt osutatud teenusele – võlgniku abistamisele võlgadest vabanemiseks.

Oluline on mõista, et kui kümne protsendi inimeste ehk võlgnike elu läheb näiliselt kergemaks, siis 90 protsendi ehk ülejäänud maksumaksjate elu läheb raskemaks.

Riik pakub välja nii-öelda tasuta asja. Ministeerium on märkinud, et reformi jõustumisel on alla 50-euroste nõuete puhul täitemenetluse tasu null eurot (allikas: Postimees, 21. juuni 2019) ehk võlgnikule tasuta. See omakorda tähendab, et menetluse maksab kinni iga maksumaksja, näiteks töötav pensionär Mati, üksikema Malle, praeguse artikli lugeja, tema vanaema ja teised.

Kusjuures võlgnike hulgas on vähe pensionäre. Üle 65 protsendi võlgnikest on 31–40-aastased vallalised mehed, kelle vastu on esitatud rohkem kui üks võlanõue. Enamasti on need sellised tavapärased kiiruseületajad, kellele määratud trahvide täitemenetlusi me tulevikus «rõõmsalt» üheskoos kinni maksame.

Selleks, et täitemenetlustoimingut läbi viia, peab kohtutäitur päris palju tööd tegema: võtma ühendust võlgnikuga, selgitama, miks ta peab trahvi ära maksma ning mis juhtub siis, kui ta seda ei tee. Kõige selle tegemiseks vajab kohtutäitur kontorit, postiteenust, telefoni, internetti, arvutit, abitööjõudu ja muid vahendeid. 50-eurose trahvivõla täitemenetluses on kohtutäituri tasu selle vabatahtliku tähtaja jooksul tasumise puhul 15 eurot, mis ei ole suur summa. Vaadates ringi, kui palju maksavad praegu ka kõige lihtsamad teenused, siis kindlasti ei kata see 15 eurot kõiki kulutusi.

JUSTIITSMINISTEERIUMI ajakirjanduses kuvatud kohtutäituri tasu 66 eurot on summa, mis rakendub vaid siis, kui võlgniku probleemiga tegelemiseks peab kohtutäitur sooritama täiendavaid tegevusi: arestima ja müüma võlgniku vara, saatma korduvaid meeldetuletusi ning menetlema avaldusi. Seega on selle numbri esitamine laiemat tausta avamata selge manipuleerimine avaliku arvamusega.

Kuidas saaks teha nii, et võlgade tasumine kohtutäituri kaudu oleks odavam? Ka sellele on olemas rohi – kohtutäituri tasudele tuleb kehtestada käibemaksu määr null protsenti ning see teebki kohe võlgnikule menetluse 20 protsenti odavamaks. Aga seda lahendust riik ei kipu tegema, sest siis laekuks riigieelarvesse kohtutäituritelt 20 protsenti vähem maksutulu. Nokk kinni ja saba lahti! Ühest otsast tahab riik teha täitemenetluse võlgnikule odavamaks, aga samas ei taha loobuda ka maksutulust. Õiglane riik kõikidele?!

Kohtutäitur asendatakse maksuametnikuga ja see vahetus ei tee võlgniku kulusid väiksemaks.

ERAISIKUTELT, ETTEVÕTJATELT ja avalik-õiguslikelt juriidilistelt isikutelt väljanõutavate riigi­trahvide, -lõivude ja linnavalitsuse otsusega määratud ning muude nõuete täitemenetluse erinev kohtlemine uue süsteemi rakendumisel on arusaamatu.

Kui riigiga seotud täitemenetlusi püütakse teha näiliselt odavamaks, siis eraisikute ja ettevõtjate menetluste tasud jäävad ju samaks ning seda ebavõrdsust ei saaks üks demokraatlik riik endale lubada. See läheb vastuollu õigusriigi printsiibiga, mille järgi tuleb kõiki riigi kodanikke võrdselt kohelda. Näitena võib siinkohal tuua politsei määratud 48-eurose rahatrahvi ja sama suure telefonivõla sissenõudmise, mille tasud on erinevad. Ei ole objektiivselt põhjendatud, miks 48-eurose eranõude sissenõudmine peab olema kallim või raskemini täidetavam kui 48-eurose riiginõude oma.

Kõige kurioossem on, et kui maksuamet ei saa võlgniku kontodelt raha kinni pidada, siis läheb võlanõue ikkagi kohtutäiturile täitmisele pööramiseks. Võlgnik maksab nii riigile kui ka kohtutäiturile, sest täitemenetluse keerukuse eest tulebki rohkem maksta. Riiklik süsteem, mille eest me kõik ühiselt maksame, ei saa hakkama ja kohtutäitur peab töö üle võtma. Milleks siis üldse teha muudatusi juba toimivas süsteemis?

Kui riigi vaatest on kohtutäiturite suur arv probleem, siis oluliselt lihtsam ning odavam oleks, kui justiitsminister vähendaks kohtutäiturite arvu määrusega. Siis jääks ära kontseptsioonis kavandatav pikaajaline ja äärmiselt pingerikas protsess, kus tuleb läbi kaaluda, kuidas toimub kohtutäiturite büroode ülevõtmine ja -andmine. Ühes määruses numbri muutmisega saaks ära hoida ligikaudu 20 seaduse ja seitsme määruse muutmise vajaduse.

Me ju kõik näeme oma igapäevaelus, et tasuta asju ei ole olemas, need makstakse kinni millegi muu või kellegi teise arvelt. Need makstakse kinni meie laste, meie vanemate ja vanavanemate arvelt. Planeeritavale reformile mõeldud raha võiks vabalt anda näiteks praegu meedias päevakorral oleva laste ja puudega inimeste tasuta transpordi probleemi lahendamiseks.