Ristküsitlus: mis noort Viljandis hoiab?

Foto: Elmo Riig / montaaž

"Sakala" ja Eesti väitlusseltsi veebiväitlus on jõudnud ristküsitluseni, kus pooled üksteiselt aru pärivad.

LUGEJATE KÜSIMUSED

Millised on teie arvates Viljandis töötamise trumbid võrreldes tugevama majanduseluga linnadega?
Randel Länts: Infrastruktuur ja asjaajamise lihtsus. Viljandi on piisavalt väike ja piisavalt lähedal nii Tallinnale kui Tartule. Loomulikult ka kogu see pehme pool, mis juba väitluses korduvalt kajastamist on leidnud. Küsimus on inimese jaoks ju lõpuks ikkagi tasakaalus ning selles, kus see punkt parajasti asub.
Hillar Sein: Igal inimesel on oma soovid, milline peaks olema keskkond, kus ta elab ja töötab ning milline pakutav palgatase. Kui palgatase kõrvale jätta, siis Viljandimaal töötamise trumbid polegi üldjoontes teistest piirkondadest ehk väga erinevad. Konkreetselt võiks meie plussiks olla tunduvalt üle keskmise kultuurisündmuste mitmekesisus. Samuti pole väheolulised korralik üldhariduse tase ja riigi parim muusikakool.

Milliseid ameteid tasub õppida nendel Viljandi noortel, kes soovivad oma edasise elu Viljandis või maakonnas elada?
Randel Länts: Ametite omandamisest tähtsamaks pean tahet midagi teha, olla aktiivne. Konkreetsetest ametitest on kindlasti varsti vajadus õpetajate järele. Pole saladus, et praegune kollektiiv vananeb. Põllumajandusega seotud tegevuste potentsiaali pean siin mail suureks. Inseneriharidus ja IT-valdkond on samuti perspektiivikad.
Igaks juhuks märgin, et ma ei poolda nii-öelda kuldseid käeraudu, millega sunnitakse noori töötama teatud aja konkreetses piirkonnas.
Hillar Sein: Õppida tuleb seda, mis endale tõesti meeldib. Siis ei ole ohtu, et tulevikus tööd ei saa.

Miks teie meelest peaks töökohtade loojad mõtlema Viljandile?
Randel Länts: Ettevõtte seisukohalt on küsimus muidugi majanduslikus tasuvuses. Avalik sektor saab tegelikult teha vaid üht — luua selleks tingimused. Tingimuste all pean silmas hästitoimivat keskkonda, kus omavalitsused ja asutused keskenduvad koostööle ja ühistele eesmärkidele. Koostöö ja inimeste kaasamine, olemasoleva maksimaalne kasutamine. Meil on pikk tee minna, aga ma ei näe muud võimalust.
Hillar Sein: Tahaks öelda, et trumbiks on asukoht Eesti keskel, aga kohati tundub see takistuseks olevat, sest Viljandi on muutumas tupiklinnaks. Suurimad trumbid peaksid olema töötajate motiveeritus ja haridus ning omavalitsuste võimalikult soosiv hoiak ka kõige väiksemate ettevõtete tekkimise suhtes.

KOLMAS KÜSIMUSTEVOOR

Randel Länts: Kas Viljandis pakutakse konkurentsivõimelist üldharidust?
Hillar Sein: Ärme kunagi võrdleme ennast parematega, see tekitab alaväärsust ja ärme võrdleme ennast halvematega, see tekitab üleolekut. Viljandi koolides on väga tugevaid aineõpetajaid ning on valdkondi, kus tulemused võiksid olla paremad. Igasugustest pingeridadest on tähtsam kooli lõpetanud inimese üldine haritus ja harjumus meie enda kultuuris elada, mitte seda tarbida.

Randel Länts: Kui saaksite kuldkalalt kolm võimalust muuta Viljandis või maakonnas midagi, siis mida mudaksite?
Hillar Sein: Rohkem kannatlikkust ja mõistmist enda ümber toimuva suhtes. Käegalöömise asemel teotahet ja uhkust oma linna ja maakonna üle. Et kõik saaksid jõuluvanalt seda, mida palusid.

Hillar Sein: Mis oleks kolm konkreetset ettepanekut/tegevust/otsust, mille tulemusena võiks järgmisel aastal mõni noor mineku asemel Viljandisse jääda?
Randel Länts: Esiteks noore inimese märkamine ja temaga arvestamine. Noor ei vaja potitamist ja nunnutamist, noor on iseseisev, oma otsuseid tegev inimene. Ja seda peab arvestama perekonnas, koolis ja töökollektiivis, aga ka ka kohaliku elu korraldamisel. Seega, suhtumise muutmine.
Teiseks igasugune omaalgatuse soodustamine, muutes näiteks paindlikumaks liikumisvõimalused, et hõlbustada maalt linna tööl ja õppimas käimist.
Kolmandaks lahkunud või praegu väljaspool Viljandimaad elavate noorte inimeste potentsiaali kasutamine. Viljandimaa on hea pinnas uute ideede proovimiseks ja rakendamiseks.

Hillar Sein: Millisena näete oma panust Brüsselis, et arendada Viljandi noortesõbralikuks linnaks?
Randel Länts: Eks minnakse ikka selleks, et kunagi naasta. Praegune periood võimaldab vaadata asju kaugemalt ja perspektiiviga, sekkumata igapäevanääklustesse ja tähtsusetutesse pisiasjadesse. Ja naastes tuleb siis talletatu kotiga kaasa võtta.

TEINE KÜSIMUSTEVOOR

Hillar Sein: Kas Viljandi ei peaks hakkama vaatama oma tegevust koos linna ümbritsevate valdadega? Kas peate arenguhüppe üheks võimaluseks nn rõngavalla idee elluviimist?
Randel Länts: Kindlasti. Fakt on see, et Viljandimaa omavalitsused on liiga väikesed, et pakkuda oma elanikele kvalitseetset avalikku teenust. Mõistlik on millestki ise loobuda ja paluda seda naabrimehe või -naise käest, midagi aga näiteks koos teha. Iseküsimus, kas see on just rõngasvald või muukujuline koostöö või ühinemiste vorm. President Toomas Hendrik Ilves pakkus kunagi välja skeemi, et on Mulgimaa, Viljandi linn ja Põhja-Viljandimaa. Miks ka mitte? Mitteformaalse inimesene keskenduksin ma pigem sisule kui vormile, kuid minu selge veendumus on, et vaid ühistöö viib meid edasi. Lähtuda tuleks musketäride motost — üks kõigi ja kõik ühe eest.

Hillar Sein: Mis on kõige suurem oht Viljandi edasisele arengule?
Randel Länts: Laiemalt ikka inimesed ise. Konkreetsemalt vähene kaasatus omavalitsuse juhtimisse ja otsustesse. Ettevõtlusringkonna ringkaitse ja avaliku ruumi suletus. Üldine minnalaskmine ja mõttelaiskus.

Randel Länts: Millised on põhilised takistused ühel noorel inimesel Viljandis või Viljandimaal eneseteostuseks?
Hillar Sein: Kõige suuremaks takistuseks on ikkagi enda initsiatiivi puudumine. Kõik oleneb ka ambitsioonikusest ja eneseteostuse eesmärgist. Ühe väikevalla arenguspetsialist suudab teha palju rohkem inimeste heaolu reaalselt puudutavat tööd kui mõni peene nimetusega spetsialist kusagil linnas.
Vast üks suuremaid takistusi on meelelahutusvõimaluste kasinus maal ja isegi maakonnalinnades võrreldes Eesti suuremate linnadega. Mingil eluperioodil on see noorele paratamatult tähtis.
Samas on paradoks selles, et mida paremaks muutuvad transpordiühendused Pärnu, Tartu ja Tallinnaga, seda vähem on põhjust noorel töötada Viljandis. Elada küll, aga tööl saab käia mujal.

Randel Länts: Millised võiksid olla maakondlikud initsiatiivid, veenmaks inimesi naasma?
Hillar Sein: Ma näen maakondlikult eelkõige omavalitsuste praeguse arvu vähenemist. Põhja-Viljandimaa, Lõuna-Viljandimaa ja Viljandi ümbrus peaks suutma teha tugevamat koostööd ja mitte ainult paberil. Reaalsus on see, et igas vallas ei saa olla ujula ja kultuurimaja. Kihlekondlikud piirid toimivad suure osas ka tänapäeval ja sellest tuleks lähtuda, et saaks noortele (ja mitte ainult neile) pakkuda maakondlikult tasakaalustatud elukeskkonda.

ESIMENE KÜSIMUSTEVOOR

Hillar Sein: Mis võiks olla see, mis eristab tulevikus Viljandit Rakverest, Pärnust ja Tartust?
Randel Länts: Tartu on ülikoolilinn ja selleks ka jääb. Pärnu on suvekuurort. Meie esmane eesmärk on säilitada olemasolev ja mõelda hoolikalt potentsiaalile. Kuidas ühitada kultuuriakadeemia linnaga? Millist rolli mängivad kutseõppeasutused, riigigümnaasium ja kohalikud ettevõtted? Usun, et nii linna kui kogu maakonna potentsiaal on võimalik leida ühistöös. Need on meie tugevused ja kindlasti on kohti sünergiaks. See võiks olla suund, mille poole püüelda.

Hillar Sein: Kas teie arvates on kultuurisündmuste pakkumine ja majanduslikud võimalused (nn pehme ja raske pool) Viljandis tasakaalus?
Randel Länts: Minu arvates on. Meil on piisavalt üritusi, mis on mõeldud kohalikule inimesele, ja see tähendab ka kohalikku hinnataset. Kui majanduslike võimaluste all peeti silmas inimeste rahakoti suurust, siis on alati võimalik jätta ostmata näiteks kaks pakki sigarette ja soetada selle asemel teatripilet. Kui peeti silmas ettevõtluspotentsiaali, siis kohe kindlasti, sest ettevõtluses oleks narr konkureerida lähivaldadega. Elame avatud, piirideta maailmas.

Randel Länts: Teie olete noor ja olete Viljandis. Mis teid siin hoiab?
Hillar Sein: Ma olen Viljandimaalt pärit ja proovinud paar korda siit ära käia, aga töö on mind siia tagasi toonud. Kõlab kulunult, aga mind hoiab siin patriotism ja samuti teie toodud positiivsed argumendid Viljandi kohta.

Randel Länts: Kas olete pigem kaasalööja või kõrvaltvaataja?
Hillar Sein: Tahaks olla kaasalööja, kuid vahel tunnen, et suhtun mõningatesse tegematajätmistesse linnas liiga passiivselt. Iriseda ja internetis kommenteerida on alati lihtne ja mugav, selle asemel et võtta kätte ja reaalselt proovida midagi korda saata. Ma laiendaksin selle teema kogu meie suhtumisele oma linna ja siin tegutsevatesse organisatsioonidesse ja ettevõtetesse. Kui me ei käi oma linna teatris, kontserdimajas või söögikohtades, siis need ühel hetkel pannaksegi kinni. Me ise hääletame oma käitumisega need ettevõtmised maha ja ühel hetkel avastame, et kui tahad külalistega minna valgete laudlinadega restorani, seda enam polegi. Kui tahad minna õhtul välja kontserdile või teatrisse, siis seda võimalust enam pole. Me ei pea alati kõiges kaasa lööma, vahel piisab sellest, et oma vähesegi raha planeerimisega linnale toeks olla.