Kurgulaulikute kontsert nagu üks keskmiselt metsik ratsaretk

Reede õhtupoolikul Kirsimäe laval mürgeldanud kollektiivi Choor kõrvus ja hinges on esivanemate kutse eriti intensiivselt kuulda.

Sise-Mongoolia rohumaadelt pärit, praegu Pekingis tegutsev efektne ansambel Choor pakkus vaimustava kombinatsiooni iidsest kurgulaulust, sajanditevanustest rahvapillidest ning pungilikult toorest ja haaravast energiast. Choor suhtles publikuga enamasti oma emakeeles, kuid see ei seganud mõistmast, et nad laulavad sellest, mis on nende esivanemate elus olnud sajandite jooksul määrav: ääretutest steppidest ja hobustest, eriti hobustest.

Bändi mahlakate bassilöökidega vürtsitatud kontsert meenutaski metsikut kapakut tuliste ratsude seljas. Tossumasinate suitsupahvakud muutusid liivatolmuks kapjade all. Choori liikmete rõivad olid sümbioosis nende muusikaga, uus segunes vanaga. Valged ülespoole pööratud ninadega saapad, peegelklaasidega prillid, karvase äärega kottpüksid, raskete hõbepannaldega nahkvööd, must moodsa tegumoega kaabu, silmini tõmmatud kapuutsiga trikotaažürp, kirevate tikanditega teravatipuline müts. Jurtad ja rännakud. Ratsutamislaulud ja lõkkelaulud. Hundi ulg ja hobuse hirnumine. Kuulaja sisemine romantik piitsutati erksaks.