Sass Henno: ohvrite vaikimine aitab ainult vägistajaid

Kirjanik Sass Henno asutas mittetulundusühingu Julge Rääkida, et julgustada vägivallaohvreid abi otsima. Foto: Erakogu

Kirjanik ja mittetulundusühingu Julge Rääkida asutaja Sass Henno, kui suur on teie arvates GHB probleem Eestis?

Probleem on suur, kuid tänu sellele, et ajakirjandus on neid lugusid kajastanud, on teadlikkus ohtudest kasvanud. Paljud tüdrukud on ohtude suhtes väga tähelepanelikud ning tahavad joogimürgitajatele vastu astuda. On suurenenud nende hulk, kes tahavad peolt otse EMO-sse minna, kui pärast paari jooki hakkab pilt kaduma, nagu see tavaliselt ei kao. Traumapunkt aga saadab sellised pöördujad tihti minema, kui neil pole eluohtlik seisund.

Kutsun üles kõiki lapsevanemaid: ärge kunagi karistage oma last, kui ta astub keeldudest üle! Teie laps teeb seda sellepärast, et ta ei julge olla teiega aus. Tean lugusid, kus laps pole julgenud juhtunut politseisse viia, sest kardab vanematele öelda, et teda vägistati. Seega palun: ärge muutuge nendeks vanemateks, keda laps kardab. Muutuge nendeks, kellele ta julgeb rääkida. Süüdi on ainult need kõige alatumad limukad, otse öeldes vägistajad, kes tänaseni rõõmsalt ringi kõnnivad. Seksuaalkurjategijatel on ühine omadus: nad kordavad oma tegusid. Kes on vägistanud korra, teeb seda uuesti. Sest seal on lisaks rahulduse saamisele mängus võimu ja karistamatuse tunne.

Kuidas peaks teadlikkust parandama?

Kõige tähtsam on jõuda noorteni sõnumiga, et vaikimine aitab ainult vägistajaid. Alati tuleb rääkida ja viia ühiskond selleni, et need, kes süüdistavad ohvrit, et too oli ise süüdi ja ise jõi ennast täis, tunneksid end ühes paadis nendesamade vägistajatega.

Õige on kahtluse korral pöörduda politseisse. Helistage kas või 112 ja öelge, et tundub, et jook oli mürgitatud. Kui ka avastatakse promill, kui olete alaealine, olete teinud ikkagi õiget asja ja tänu teile võib-olla võetakse üks potentsiaalne vägistaja vahele. Õige koht, kuhu helistada, on Ohvriabi, mis tegutseb igas linnas, tavaliselt politseimaja juures. Selle üleriigiline kriisiabi telefon on 116 006. Seal töötab väga suure südame ja psühholoogilise pädevusega spetsialiste.

Korgijoogi puhul on kriitilise tähtsusega esimesed kuus kuni kaheksa tundi, kuid selle aja jooksul ei jõua proovi andma peaaegu keegi. See tähendab, et tegelikult tuleb menetleda seda kui vägistamist, mis on toime pandud ohvri abitut seisundit ära kasutades. Paljud mehed naeravad selle üle ega suuda isegi mõista, kui rõve see on, ja see on probleem. Ka mehi on vaja harida teisiti, kui seda seni tehtud on.

Ma asutasin mittetulundusühingu Julge Rääkida, millel on üheksa eesmärki fookusega täiustada lähema viie aasta jooksul nii Eesti haridussüsteemi, menetluskultuuri kui vägivallakuritegude teabe kogumist ja analüüsimist. Tahan, et see teadmine, mis on seksuaalkuritegude ja vägivallakuritegude kohta spetsialistide peas, jõuaks koolitundidesse.

Seksuaalvägivald toitub ohvrite häbist, et nad ei räägi. Seepärast on oluline julgustada kõiki rääkima. See, kes uimastab tüdruku tema tahte vastaselt, on potentsiaalne vägistaja. Mitte pullimees. Mitte lahe semu. Mitte mingi loll tüüp. Vaid vägistaja.

Miks jäävad paljud ohvrid abita?

Me peame koos meedia ja kõigi inimestega näitama süsteemi, mis ei toimi. Politsei käitub, nagu ei peaks ta midagi tegema, kui pole tõendit, et ohver uimastati. Inimest on võimalik ka kooma joota ja siis seksuaalselt kuritarvitada. Siin kõlab terve laulukoor etteheiteid: «Aga miks noor siis joob?» Noor joob sajal põhjusel: üksindus, suhtlemishirm, hingevalu, vanemate jäljendamine, kuuluvustunne ... Aga ükski neist põhjustest ei vääri karistust vägistamise näol.

Politsei peaks uurima täie rangusega kõiki tahtevastaste seksuaalvahekordade juhtumeid. Tüdrukuks sündimisega peaks kaasa tulema ka moraalne dogma, et kunagi ei tohi seksuaalvägivalla kohta valetada. Kui vahekord on tahtevastane, siis on see kuritegu. Aga kui vahekord oli välja meelitatud ja hiljem on tüdruk poisi peale lihtsalt vihane, ei tohi kunagi isegi naljaga süüdistada vägistamises inimest, kes pole seda toime pannud. Just nendest juhtumitest võidavad kõige rohkem vägistajad. Ja jälle hüüab vägivallaõigustajate ühendkoor: «Aga osa tüdrukuid mõtleb ka vägistamisi välja!» Seetõttu jäävad tõsiselt võtmata sajad päris ohvrid. See on õudne.

Lootust annab, et justiitsministeeriumis on teadlikkus võimsalt kasvanud. Palju taandub rahale. Minu hinnangul oleks ülioluline leida raha, et suhtuda tõsiselt väikseimassegi korgijoogi kahtlusesse. Ja eriti märkimisväärne on see, et tänu eelmisele justiitsministrile Urmas Rein­salule on nüüd korgijoogi teema ka seaduses sees.

Miks on see teie hinnangul oluline teema?

Loodan oma sõnadega maailma muuta. Olen rääkinud, et olen pärit põhjakihist, perest, kus vägivald oli nagu pereliige. Oma esimeses suhtes arvasin ka, et mees peab olema perepea ja naine tema alluv. Sain vanemaks ja hakkasin mõistma, et kui ma oma arusaamu ei muuda, saab minust kunagi üks väga loll mees, kes on oma lastele väga halb isa.

Üritan oma tegemistega nõrgemaid kaitsta, sest mul endal on õnnestunud kuidagi vägivaldsest lapsepõlvest välja murda. Nüüd tahan ka noortele näidata, et ükskõik kui pe***s kodust sa ka pärit ei ole, sa võid kunagi olla see, kes ei korda oma vanemate vigu ja aitab teisi.

Vägivallal on kümneid nägusid, see on nagu sajapäine lohe, aga vägivalla tüvi, selle lohe kere on alati üks. Vägivaldne inimene kasvab abituse, saamatuse ja alaväärsuse tundest. Kui vanemad oma lapsele sellise tunde tekitavad, on enam kui kindel, et laps on suurena suhetes kas väikse empaatiaga, kaastundevõimetu või hoopis ennast haletsev ohvritüüp, kes teistega manipuleerib või halvemal juhul end nõrgemate peal jõuga kehtestab. See kõik on seotud ja see on ka üks põhjus, miks leian, et vägivallakuritegude toimepanijate tausta peaks riiklikult uurima ja analüüsima hoopis teisiti, kui seda seni Eestis tehtud on.

Kunagi, kui ma tütre saan, siis tahan, et oleksin endast andnud kõik, et tal oleks siin ühiskonnas turvaline ja hea elada ning ta ei peaks igat jooki võttes kartma, et äkki keegi on selle sisse midagi pannud. See turvalisus sõltub otseselt minust. Ja otseselt sinust. Me peaks kõik sellega tegelema.