Korgijoogi needus. Ohvrid ei tunne midagi, ei mäleta midagi ega saa sageli abi

GHB, rahvasuus tuntud kui korgijook, on kesknärvisüsteemi halvav aine. Foto: Kristi Markov

• Kolm korgijoogi ohvrit, mitte ühtegi leitud süüdlast.
• Politsei ja haiglad laiutavad käsi ning abi saamine sõltub linnast, haiglast ja töötajast.
• Ohvrid abita ning traumeeritud ülejäänud eluks.

«Ärkasin haiglas.» «Avastasin, et kätel, kaelal ja reitel olid verevalumid, suguelundid olid paistes ja valulikud.» «Ma ei olnud võimeline mitte ühtegi liigutust tegema. Ma ei tundnud mitte midagi.» Nii kirjeldavad kolm neiut oma kogemusi, mille põhjus on suure tõenäosusega GHB ehk vägistamiseks kasutatav korgijook.

Ühtki neid rünnanud kurjategijat pole kindlaks tehtud. Nagu teistegi seksuaalrünnakute puhul, takistavad GHB abil kuritarvitatuid politseisse pöördumast tihti valehäbi ja kartus, et midagi pole võimalik tõestada. Ent niigi keerulise kuriteo uurimise teeb veelgi raskemaks kannatanute põrgatamine korrakaitse- ja meditsiinisüsteemi vahel: kui politsei soovitab ohvril minna proovi andmiseks haiglasse, siis haiglad suunavad kannatanu sageli tagasi politsei jutule.

Sakala suhtles mitme nädala jooksul terve hulga politsei ja haiglate esindajatega, et välja selgitada, mida täpselt peab «korki saanu» abi leidmiseks tegema, kuid selge vastuseni ei jõudnudki. Uimastatud ja psühholoogiliselt rivist väljas ohvritel on samas aega vaid mõni tund, mille jooksul on võimalik GHB-d organismis kindlaks teha.

Kohtinguvägistamise narkootikum

GHB, rahvasuus tuntud kui korgijook, on kesknärvisüsteemi halvav aine. Läbipaistev vedelik segatakse enamasti karastusjoogi või alkoholiga, et varjata selle ebameeldivat maitset. Väikeses koguses sarnaneb selle mõju alkoholi omaga, see teeb inimese lõbusaks ja jutukaks, aga ka seksuaalselt kergemini erutuvaks. Põhjus, miks GHB-d tuntakse date rape drug’i ehk kohtinguvägistamise narkootikumina, peitub aga mõjus, mis saavutatakse suurema annusega. Selle tagajärjel muutub inimene uimaseks, tema lihased lõtvuvad ning ta jääb magama. Ja mis ehk kõige olulisem: ta ei mäleta ärgates enamasti midagi sellest, mis vahepeal on juhtunud, ning narkootikumi jäljed kaovad organismist kiiresti. Seepärast sokutataksegi seda pidudel salaja naiste joogi sisse. Üleannustamise puhul, mis GHB puhul on üsna lihtne, ei pruugi ohver enam kunagi ärgata.

Viljandist pärit 19-aastane Mari (kõigi loos esinevate kannatanute nimed on muudetud – toimetus) langes korgijoogi ohvriks mullu oktoobris Tartus. Ta asutas suurema seltskonnaga klubisse minema. Ühe sõbranna kodus valmistati ennast ette, Mari võttis paar jooki ja pärast seda juhtunust ei mäleta ta midagi. Tuttavad teatasid politseile, et Mari läks pärast autost väljumist kaduma ning teda ei suudetud leida.

Järgmisel hommikul ärkas neiu Tartu haiglas, tema veres tuvastati GHB-d ning politsei tegeles juba juhtunu uurimisega. Küsitleti sõpru ja üritati videosalvestisi vaadata, kuid sellega ei jõutud kuhugi. Nagu Mari ütles, on ta tihti kuulnud juhtumitest, kus keegi on järjekordselt korgijooki saanud, ning peamine õppetund on see, et ei tasu usaldada iga inimest, kellega peol oled.

Grupivägistamine viis enesetapumõteteni

Ehkki GHB-st räägitakse avalikult rohkem just viimasel ajal, pole see sugugi uus asi. Kümme aastat tagasi läks Piia Viljandis sõitma tuttavate poistega, kelle seltskonnas aega veeta tundus «äge». Neiule pakuti kokteili ning järgmiseks mäletas ta, et ärkas hommikul kellegi maamajas, riided seljas, ilma igasuguste mälupiltideta eelmisest õhtust. Piia teadis varasematest kogemustest, et ainuüksi alkoholi tarvitades seda ei juhtu – mingidki mälupildid oleksid siis alles.

Samal päeval duši alla minnes avastas Piia kätelt, kaelalt ja reitelt verevalumid. «Suguelundid olid paistes ja valulikud. Tualetis käimine tekitas valu. Proovisin hakata pilti kokku panema, helistasin inimestele ja uurisin, kes minuga sinna majja oli jäänud. Mäletan, et mul oli tunne, et midagi jäeti rääkimata, kutid ainult hämasid.»

Politseisse avaldust teha neiu ei julgenud. Eelkõige ei tahtnud ta valmistada oma emale pettumust, et oli koolist puudunud. Teiseks oli hirm, et saab hoopis ise karistada alaealisena alkoholi tarvitamise eest. «Otsustavaks sai fakt, et ma ju tegelikult ei mäletanud midagi. Tundus tobe minna politseisse ütlusi andma millegi kohta, mida ma ise täpselt ei tea,» meenutas Piia.

Halvim oli aga alles ees: seltskonnas hakkas levima jutt, justkui oleks Piia kerglaste elukommetega tüdruk, kes on pinnapidudel nõus kõigiga magama. «Ühel teismelisel, kellele seltskonda kuulumine on ülioluline, on seda raske läbi elada. Hakkasin koolist puuduma, söömisharjumused muutusid, nutsin palju ning tundsin, et olen ise juhtunus süüdi. Mäletan, et mõni kuu hiljem otsustasin jalutada kümmekond kilomeetrit linnast välja ning ennast metsas üles puua. Seisin mõned tunnid puu all ja proovisin salli mitut moodi oksa külge siduda. Kodus tunnistasin emale, et vajan abi, aga vägistamisest ma endiselt rääkida ei julgenud,» jutustas Piia.

Pärast depressiooni ja ärevuse diagnoosimist saabus järgmine šokk mõni aasta hiljem, kui Piia tolleaegne elukaaslane oli peol olles kuulnud, et Piia olevat kunagi maganud tema sõpradega – nendesamade meestega, kellega ta tol õhtul sõitmas käis. «Esimest korda jõudis minu teadvusesse arusaam võimalusest, et tol õhtul võis mind vägistada ühe mehe asemel mitu. Mäletan, et oksendasin, kui sellest kuulsin. Siis oligi esimene kord, kui sellest emale rääkisin. Elasin vägistamise justkui uuesti üle. Teadmist sellest, kuidas minu grupiviisilisest vägistamisest saunapidudel praalivalt räägitakse, oli kohati raskem seedida kui vägistamist ennast,» meenutas Piia õudust.

GHB levib just sellistes pudelikestes. Foto: Peeter Langovits

Juhtunule tagasi vaadates rõhutas ta kõige rohkem seda, et vägistamisohver ei tohiks iialgi oma murega üksi jääda. Ta loodab, et inimesed, kes töö tõttu ohvritega kokku puutuvad, teadvustavad oma vastutust ja oskavad sellesse suhtuda täie tõsidusega, sest abi otsivad inimesed kardavad end niigi lolliks teha.

«Ohvrile peab igast kanalist jõudma teadvusesse, et tema ei ole süüdi,» toonitas Piia. «Alaealisele peab saama selgeks, et seksuaalkuriteo puhul ei karistata teda alkoholi või muu keelatud aine tarvitamise eest. Ainult niimoodi julgevad ohvrid politseisse pöörduda.»

«Midagi ju ei juhtunud!»

Viimasel ajal korgijoogivastase võitluse eestkõnelejaks hakanud kirjanik Sass Henno ütles, et iga naine teab oma sõbrannadest kedagi, keda on niimoodi tema tahte vastaselt uimastatud, kuid sageli ei julgeta politseisse pöörduda, sest korrakaitsjate maine on kehv. Hennole on mitu ohvrit kirjutanud, kuidas nad on kogenud politseinike ebainimlikku, mõnitavat ja rumalat suhtumist. Ta meenutas üht Viljandis uimastatud vägistamisohvrit, kellele politseinik olevat öelnud, et hakkab ta klassikaaslastega rääkima, kui neiu ise midagi meelde ei suuda tuletada.

«Praegu on nii jõhkralt lolle politseinikke kindlasti vähem, aga maine käib eelmiste aastate juhtumitega kaasas,» selgitas Henno. «Kui üht ohvrit on mõnitatud, kaob usaldus politsei vastu tervel tema tutvusringkonnal. Ja nii sööme seda mainekahju suppi koos politseiga veel aastaid.»

Samas tõi kirjanik välja, et leidub ka väga häid ja tublisid ametnikke, lausa pärleid, kuid üksikud ignorandid rikuvad kogu korravalvurite kuvandi.

Ametlik statistika Henno kirjeldatavat GHB-epideemiat ei näita. Politsei andmetel tuli neile möödunud aastal Eestis poolsada teadet, mis olid seotud uimastamiskahtlusega. Tänavu on selliseid teateid olnud ligi kolmkümmend ning ühelgi juhul ei ole tuvastatud, et inimesele oleks tema tahte vastaselt GHB-d või muud narkootilist ainet manustatud.

Politsei- ja piirivalveameti ennetuse ja süüteomenetluse büroo juhtivkriminaalametniku Andres Kirsingu sõnul on enamik uimastamisega seotud teadetest sellised, kus ööklubis alkoholi tarvitanud naisel hakkas mingil põhjusel väga paha ning ta ise või turvatöötaja kutsus kiirabi. «Samuti on teateid, et inimene ärkab pärast õhtust väljas käimist ning avastab, et kadunud on isiklikud asjad ja pangaarvelt tavatult suur summa raha, kuid ta ei mäleta toimunust midagi.»

Seejuures pole GHB sugugi ainus aine, mille abil kurjategijad naisi haavatavasse seisundisse viivad, et neid seejärel seksuaalselt rünnata. Politsei on uurinud ka juhtumeid, kus selleks on tarvitatud lihtlabast alkoholi.

«Kuigi neid juhtumeid on väga vähe, on tegu väga raskete isikuvastaste kuritegudega, mida tuleb teadvustada ning mille ohtudest rääkida,» rõhutas Kirsing.

Lõuna prefektuuri pressiesindaja Kerly Virk rääkis, et ehkki politsei ei välista, et meelelahutuskohtades võib ringi liikuda pahatahtlike kavatsustega inimesi, kes järelevalveta kokteili sisse korgijooki segavad, on need pigem üksikjuhtumid.

Andres Kirsingu kinnitusel suhtub politsei uimastamiskahtluse teadetesse tõsiselt ning kontrollib kannatanu antud infot põhjalikult. «Kõige tähtsam on, et inimene annaks sellise kahtluse korral esimesel võimalusel proovi, mida üldjuhul tehakse haiglas. Hea on see, et inimeste teadlikkus abi otsimiseks on paranenud ning ka politseil on rohkem kogemust nii selliste juhtumite lahendamises kui ka kannatanutega suhtlemises,» rääkis Kirsing.

Kuid näiteks eelkirjeldatud Mari juhtumi puhul politsei kriminaalmenetlust ei alustanud, ehkki tema organismist õnnestus tuvastada GHB jälgi. Nimelt ei leidnud politsei hinnangul tõendamist, et talle oleks narkootikumi antud tema tahte vastaselt.

«Valvekaameratest ja osaliste ütlustest ei tuvastatud ühtki vastuolu ega viidet sellele, et keegi oleks naist tahtevastaselt uimastanud või oleks ta muu kuriteo ohvriks langenud,» selgitas Tartu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse juhtivuurija Kalle Vall. «Ka naine ise ei arvanud, et keegi korteris olnud seltskonna liikmetest oleks teda tahtlikult uimastanud. Seetõttu ei alustanud politsei selle juhtumi kohta kriminaalmenetlust.»

GHB ehk korgijook

• Tänavakeeles geebekas, korgijook, limonaad, jook, laks, kork, plärin, kilp ja mõõk, kilpkonna pits, konjak, kolpatšok, buratiino.
• Loodud sünteetilisel teel ning müüakse illegaalsel turul enamasti läbipaistva vedelikuna, mis on soolaka ja imala maitsega.
• Tavaliselt GHB-d juuakse, tarvitatav annus on pool plastpudeli korgitäit kuni üks korgitäis ehk 3–7 milliliitrit.
• Väga sageli juuakse GHB-d kogemata liiga palju. See tekitab kõrvalnähtusid, nagu unehäired, uimasus, peavalu, mälukaotus ja oksendamine. Tarvitaja võib kaotada kontrolli oma lihaste üle ja ka teadvuse.
• Liiga kange GHB tekitab pettekujutelmi, teadvuse hägunemist, iiveldust, krampe ja hingamishäireid.

Allikas: narko.ee

GHB jäljed kaovad organismist kuue kuni kaheksa tunniga. Enamasti on inimene sel ajal üsna teovõimetu, mistõttu jõuab ta õigel ajal analüüsi andma vaid siis, kui tal on häid abilisi. Ja vahel ka siis mitte, nagu tundis omal nahal Anna, kes veetis viimase jaanipäeva Pärnumaal Virtsus. Ta jõi ühe kokteili ja siidri. Edasi mäletab neiu ainult tohutut nõrkust ja ohjeldamatut oksendamist. Sõber kutsus talle kiirabi, kuid neiu ei suutnud meedikutele isegi oma elukohta ega vanust ütelda. «Ma ei olnud võimeline mitte ühtegi füüsilist liigutust tegema. Ma ei tundnud mitte midagi,» meenutas ta.

Kella 4.16–5.42 rääkisid Anna sõber ja ta ise häirekeskusega neli korda. Lisaks helistas sõbrale häirekeskusest infot saanud politseinik. Kui häirekeskuse kommunikatsiooniekspert Heiko Leesment leidis pärast kõnesalvestiste ülekuulamist, et häirekekuses käituti igati korrektselt, siis ohver tundis ennast abita jäetu ja tähtsusetuna. Kiirabi küll käis, kuid vereproovi GHB tuvastamiseks ei võtnud ning politseinik andis teada, et korravalvurid kohale ei tule.

«Vastused olid umbes sellised, et «Teid ju ei vägistatud», «Midagi ju ei juhtunud», «Meil on täna kiire». Samuti oli mainitud, et kui mu kehast leitakse GHB-d ning ma ei oska nimetada, kelle käest seda ainet sisaldanud joogi sain, võib juhtuda, et pean hoopis ise suutma ümber lükata väidet, justkui oleksin vabatahtlikult narkootikume tarvitanud,» rääkis Anna. «Kui kohale saabunud kiirabi soovitas pöörduda Pärnu haiglasse, siis politseiametniku sõnul ei oleks sellel mõtet olnud, sest pelgalt analüüsi tulemuste põhjal juurdlust ei algatata. Seega keegi ei tulnud ja kedagi ei huvitanud.»

Pärnu jaoskonna patrullitalituse juhi Henry Murumaa sõnul oli tol varahommikul Anna sõbraga suhelnud politseinik muu hulgas küsinud, kas neiut rünnati seksuaalselt või muul moel, ning pärinud ka võimaliku uimastaja tundemärke. «On kahetsusväärne, kui kannatanu sai räägitust nii aru, et haiglasse pöördumisel pole mõtet või on uurimise algatamiseks alus vaid juhul, kui teda on ka füüsiliselt väärkoheldud,» ütles Murumaa. «Et GHB on kehavedelikest tuvastatav väga lühikest aega, on politseile kõige tähtsam, et ohver annaks esimesel võimalusel uriiniproovi. Seetõttu palus välijuht naisel proovi andmiseks haiglasse pöörduda ning patrulli tema juurde ei saadetud. Proovi andmise järel palusime tal jaoskonda tulla ja juhtunu kohta avaldus esitada.»

Samas kinnitas Murumaa, et menetlus võidakse algatada isegi siis, kui analüüs annab negatiivse vastuse.

Anna läkski haiglasse, kuid sai oma sõnul sealgi ükskõikse suhtumise osaliseks. Tema ütlemist mööda kõlasid taas laused «Meil on täna palju tegemist» ning «Midagi halba ei juhtunud». Lisaks oleks pidanud Anna oma proovide eest ise maksma, täpset summat aga haigla töötajad talle öelda ei osanud, ainult seda, et hind võib olla 20–30 eurot.

«Andsin alla,» sõnas neiu.

«Maksa, siis vaatame»

Siin läheb asi päris segaseks. Esiteks: kas kriminaaluurimiseks tõendite kogumise tarvis tuleb tõesti esmalt kannatanul endal maksta? Patrullitalituse juhi Henry Murumaa sõnul võidakse sellisel puhul haiglas arve esitada, kuid selle kulu on võimalik uimastit kasutanud kurjategijalt kohtus süüdimõistmise korral tagasi nõuda. Iseasi muidugi, kas pätt õnnestub kätte saada. Ja kas temalt on midagi nõuda. Ja kas poolteadvusetus olekus haiglasse jõudval noorel on üldse 20-30 eurot, mida analüüsi eest maksta.

Ent oletame, et ohvril on raha olemas. Kas siis saab proovi võtta?

Nagu Pärnu haigla kommunikatsioonispetsialist Eda Amur selgitas, ei tee kiirabi ei narkotesti ega vereproovi, vaid toimetab kannatanu vajaduse korral haiglasse ja kui meedikutel on kahtlus, et patsient on tarvitanud narkootikume, annab haigla sellest politseile teada.

«Haiglas tehakse juba täiendavad analüüsid,» sedastas Amur.

Pärnu haigla turundus­spetsialisti Errit Kuldkepi sõnul suunatakse inimene, kes tuleb haiglasse kahtlusega, et on langenud korgijoogi ohvriks, edasi politseisse kohtuarstliku ekspertiisi korraldamiseks.

«Haiglate laborid ei ole akrediteeritud korgijoogi analüüside tegemiseks ja seetõttu ei ole neis tehtud GHB-analüüsid kohtus tõenditena arvestatavad,» selgitas Kuldkepp. «GHB-analüüs peab kohtukindluse tagamiseks olema tehtud selleks spetsiaalselt akrediteeritud laboris, mis on olemas Eesti kohtuekspertiisi instituudis. Selleks ongi vaja kõigepealt esitada avaldus politseile, kes juhtumiga edasi tegeleb.»

Sisuliselt sama rääkis Viljandi haigla ambulatoorse ravi ja diagnostikakliiniku ülem­arst Mati Kallas, kelle ütlemist mööda Viljandi haigla laboris GHB-d ei määrata.

«Haiglasse pöördumise ajaks on GHB nähud tavaliselt alati möödunud ja see probleem pole seega niivõrd meditsiiniline,» lausus ta. «GHB otsene tuvastamine pole ka haigla, vaid pigem politsei probleem. Iseseisvalt midagi tõestama hakata on väga küsitav.»

Kui inimene ise tahab mingil põhjusel mõnd ainet oma organismis tuvastada, on Kallase sõnul iseenesestmõistetav, et ta selle eest maksab.

Tartu ülikooli kliinikumi avalike suhete juht Helen Kaju ütles, et kui inimene kahtlustab enda uimastamist, tehakse proovid selleks, et selgitada välja, millest mürgistus on tekkinud, ning seda paremini ravida. «Kui inimese terviseseisund ei ole häiritud ja ta tahab lihtsalt kontrollida, kas teda võidi uimastada, peab ta pöörduma politseisse ja vajalikud proovid korraldab politsei. Mõlemal juhul on see kannatanule tasuta,» kõneles Kaju.

Politsei väitel, tuletame meelde, peab kõigepealt minema haiglasse analüüse andma.

Lõuna prefektuuri pressiesindaja Kerly Virk kinnitas, et põhimõtteliselt on ka haiglatel õigus, kui nad soovitavad esmalt politseisse avalduse teha, ainult et helistades 112 ongi avaldus sisuliselt tehtud.

«Igal suuremal haiglal on võimekus proov võtta, analüüsiks saadetaksegi need edasi kohtuekspertiisi instituudi laboritesse. Kui inimene numbril 112 ei helista ja pöördub kohe EMO-sse, on koostöö haiglatega ka sedapidi seni alati toiminud ja politsei on saanud EMO-st info kuriteokahtluse kohta, mida edasi uurida,» rääkis ta. Paraku haiglate töötajad ei paista seda alati teadvat.

Jäljed kaovad kehast kiiresti

GHB-vastase võitluse aktivisti Sass Henno hinnangul pole riik valmis iga soovija GHB proovi tegema. Tema sõnul saadetakse ohver traumapunktist tihti minema, kui tema seisund pole eluohtlik. Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Kohtla-Järvel on küll seksuaalvägivalla kriisiabikeskus, mis töötab kõigis neis linnades haigla juures 24 tundi ööpäevas ning kus on vahendid, millega vägistamisohvrilt proovid võtta, kuid Henno väidab oma allikate kogemuste põhjal, et ka seal ei võeta vastu tüdrukuid, keda pole vägistatud, kuid kes kahtlustavad uimastamist.

Tartu ülikooli kliinikumi avalike suhete juht Helen Kaju ja Pärnu haigla turundusspetsialist Errit Kuldkepp vaidlevad selles küsimuses Hennole vastu. Nende kirjeldust mööda pakutakse mõlema haigla juures olevas seksuaalvägivalla kriisiabikeskuses mitmekülgset abi, sealhulgas psühholoogilist tuge ning muu hulgas võetakse ka uimastiproovid, et neid saaks võimaliku politseimenetluse korral kasutada. Tõendusmaterjali kogutakse ka ainult kahtluse korral ning pöördujaid koheldakse nii, nagu näeb ette seksuaalvägivalda kogenud patsiendi käsitlemise juhend, mida koostades on arvesse võetud naiste- ja kohtuarstide seltsi juhtnööre.

Küsimusele, miks Anna jaanipäeval Pärnu haigla juures tegutsevast seksuaalvägivalla kriisiabikeskusest abi ei saanud ning temaga osavõtmatult suheldi, haigla esindajad otseselt ei vastanud. Alguses ütles Errit Kuldkepp, et kuna isik on anonüümne, ei ole võimalik juhtumit kommenteerida. Hiljem tuli täpsustavate küsimuste peale siiski välja, et Anna isik ja juhtum on haiglale teada, sest Kuldkepi sõnul olevat Anna haiglasse pöördudes rääkinud just seksuaalvägivalla kriisiabikeskuse günekoloogiga, kes konsulteeris temaga suheldes ka kohtumeditsiini instituudiga. Anna ise seda ei teadnud.

Seksuaalvägivalda kogenud patsiendi käsitlemise juhend, mille Kuldkepp e-kirjaga saadetud vastustele kaasa pani ja mis on sellistes olukordades peamine käsulaud, on üksikasjalik ja põhjalik. Peatükis, mis räägib esmasest kokkupuutest ohvriga, tuuakse välja, et meditsiinitöötaja ülesanne on koguda tõendeid ning anda kannatanule abi vastavalt tolle vajadustele ja valikutele. Eraldi rõhutatakse kolme asja. Esiteks: ohvri paranemine algab esimesest inimesest, kellega ta kokku puutub. Teiseks: meditsiinitöötaja ülesanne ei ole välja selgitada, kas tegemist oli seksuaalvägivallaga – see on õiguskaitseorganite ülesanne. Kolmandaks: üks tähtsamaid asju, mida ohvrile öelda, on: «Ma usun sind!» «Usun» on kirjutatud suurte tähtedega.

Anna sellist suhtumist ei kogenud.

«Ma lihtsalt ei mõista, kuidas on nii, et ma palun abi ja ootan kaitset, kuid selle asemel hurjutatakse ja lahterdatakse, justkui oleksin ise selles süüdi,» lausus ta. «Kõik üritused ja palved põrkuvad tagasi, kuni hakkab piinlik ning tekib tahtmine alla anda. Haige inimene aga, kes selle teoga hakkama sai, jalutab segamatult järgmisele peole ning asub rahumeeli oma rõvedaid plaane ellu viima, sest mitte keegi ei kahtlusta teda ega tunne tema tegevuse vastu huvi. See on väga hirmutav.»

Räpipunt korgivägistajatele: ärge kunagi meie kontserdile tulge, ahvikamp!

Räpipunt 5MIINUST, kes erinevalt varasemast enam Sass Hennoga muusikalist koostööd ei tee, jagab tema muret korgijoogi leviku pärast ja leiab, et peokorraldajad peaksid vägistajatele avalikku survet avaldades end nende parasiteerimise vastu vaktsineerima.
Kollektiivi 5MIINUST liige, kes kasutab artistinime Estoni Kohver, tõdes, et EMO-de töötajatele ja politseinikele on see tülikas mure, sest kannatanud on korgijoogi toimest tingituna segase jutuga. See tähendab tihtipeale nende liigitamist lihtsalt liiga purjus inimeste hulka, kellega on mugavam mitte tegelda. «See jällegi tingib, et korki saanu ei hakkagi abi otsima,» nentis Kohver.
Räppari hinnangul teevad turvamehed klubides tööd nii hästi kui võimalik, tihtipeale on järjekorrad aga pikad ja siledama näoga inimesi kontrollitakse rahvamassis vähem.
Ta nentis, et peokorraldajad pakuvad korgivägistajatele tegutsemiseks justkui platvormi, mis meenutab peremehe ja parasiidi suhet. «Parasiitide vastu annab end vaktsineerida. Kas või avaliku surve ja ettehäbistamisega, et korgijobid pole meie majas ja pidudel teretulnud,» rääkis räppar. «Tahaks kõikidele korgivägistajatele öelda seda, et te kõik olete eranditult tü***d, ärge enam mitte kunagi kuulake 5MIINUST ja ärge tulge meie kontsertidele, ahvikamp!»
Seda sõnumit saadab 5MIINUST ka ametlikus vormis, lisades enda korraldatud pidude tutvustusele alati lause «Korgivägistajad ja riiukuked not welcome» (ei ole teretulnud – inglise keeles).
Tartus ööklubi Level pidav Ahto Kalda, kes viimased pool aastat on olnud ka Viljandi Cheersi omanik, rääkis, et kui Cheersis pole ta kordagi korgijoogiga kokku puutuma pidanud, siis Tartus ja Võrus on GHB teema väga aktuaalne.
Kalda rõhutas, et kui keegi peaks kahtlustama, et talle pandi Cheersis joogi sisse GHB-d, selgitataks süüdlane kiiresti välja, sest kogu klubi on kaetud turvakaameratega ja turvamehed koolitatud.
Kalda soovitas klubi klientidel oma joogil alati silm peal hoida.
«Kui keegi teeb näiteks joogi välja, siis kindlasti jälgi joogi teekonda sinuni. Kõige parem oleks ikka ise osta ja hoida klaas alati enda lähedal. Ja ennekõike vali seltskonda, kellega koos pidutseda,» jagas Kalda nõuandeid turvaliseks õhtuks.