/nginx/o/2019/07/24/12401125t1hdd04.jpg)
ON IGATI hea, kui välismaalt toodud maasikatele pannakse juurde silt, et need on Eestis kasvatatud. Või kui tavatooteid müües kinnitatakse, et need on mahetooted. Pettus kui selline on mõistagi halb. Isegi väga halb. Aga niipidised sildistamised annavad selgelt tunnistust sellest, et kohalik ja puhtalt kasvatatud toidukraam on inimeste silmis hinnas.
Märksa kurvem oleks asi siis, kui müügiedu suurendamiseks püütaks kodumaiste maasikate puhul jätta muljet, nagu oleksid need hoopis võõramaa päikese all punaseks paisunud. Silt «Valmistatud välismaal» ei tähenda mõistagi automaatselt, et tegu oleks kehva tootega. Aga see ei ole ka kuulikindel müügiargument. Nagu ei pruugi mitmesuguste lisandite loetelu pakendil tagada müügiedu. Pigem on asi hoopis vastupidi. «Välismaa maasikas mõõduka dimetoaadi ja ometoaadi lisandiga» kõlab küll huvitavalt, aga sinnapaika see maasikas tõenäoliselt jääb.
Kuidas aga olla kindel, et kui sildil on kiri puhta Eesti maasika kohta, siis nii see ka tegelikkuses on? Eks ole siingi peamine märksõna usaldus.
Tihti mainitakse, kuidas pangad müüvad (eeskätt) usaldust. Põhimõtteliselt sama lugu on taludega, kus toidulauale vajalikku kraami kasvatatakse. (Ehkki viimase aja pangandusuudiste valguses ei ole see ehk parim võrdlus, aga pidagem siinkohal silmas klassikalist pangandust.)
Ühelt poolt tasub võimaluse korral alati juhust kasutada ning talunikelt-tootjatelt enestelt järele küsida, kuidas ja millistes tingimustes üks või teine vili on kasvanud. Otsekontaktid tähendavad ju seda, et otse tootjalt tarbijale liigub lisaks puu-, juur- ja muudele viljadele ka teavet nende kohta. Teataval määral indikaator on küllap seegi, kui talunik jutu käigus ise mõne oma marja põske pistab – endale ebatervislikkust ei soovi ju keegi.
Infovahetus on loomulikult kahtepidi kasulik. Nii saab talunik jällegi rohkem aimu sellest, mida tarbija soovib. See omakorda aitab kaasa otsustamisel, mida ja kui palju kasvatada.
Küllap on paljud linlased just sedasi leidnud nii-öelda ihutaluniku või -talunikud, kelle toodangut teatakse, hinnatakse ja usaldatakse. Teisalt on talunikulgi parem oma tegemisi kavandada, seemneid ja istikuid mulda panna, kui ostja või ostjad on teada. Ning kui asi viib juba mingis vormis eellepingute sõlmimiseni, lisab see ka teatava annuse majanduslikku kindlust.
Hästi sobivad asjaomase teabevälja täiendamiseks sellisedki ettevõtmised nagu hiljutine avatud talude päev. See pakub tarbijale võimaluse taludesse kohale minna ja oma silmaga järele vaadata, millised olud seal valitsevad. Ehk nagu tabavalt kirjeldas Läänemaal asuva ja kanepikasvatusega tegeleva Tammejuure mahetalu peretütar Karin Tiit uudistesaates «Aktuaalne kaamera»: «Inimesed saaksid tulla tallu ja vaadata, et ahhaa, Tammejuure siis ise kasvatab. Põllud näitame ette, siin me töötleme, endal on kõik seadmed, millega õlisid, jahusid teeme ja samamoodi on meil ka terminal, et kõik inimesed saaksid veenduda, et siin ei ole mingit susserdamist.»
Kui talu sellises ettevõtmises kaasa ei löö, ei tähenda see mõistagi, et tal on ilmtingimata midagi varjata. Kümnete, sadade või isegi tuhandete külastajatega tegelemine on suur ettevõtmine. See ei pruugi lihtsalt kõigil olla võimalik või kõigile sobida.
Ning toodete silte ja etikette tasub ikka ka usaldada. Vähemasti selles osas, et kui silt viitab välismaist päritolu maasikatele, siis enam-vähem kindlasti nii ka on. Ja kui etiketil on pikk loetelu lisaainetest, siis ilmselt need ka lisatud on. Lihtsalt poosetamise pärast neid tänapäeval küllap enam kirja ei panda.