Kui teeks Viljandisse paadimehe järve?

KUI HÄMARDUMA hakkas, lootsin, et nüüd saab see jõrramine lõpuks läbi. Aga ei. Jetimees lõbutses veel päris pimedaski, justkui oleks tal prožektor otsa ees, ja kogu tema lõbu tuli palavaga avatud magamistoa aknast mulle otse tuppa. Nagu ilmselt sadadele teistelegi männimäelastele, kelle aknad järve poole.

Võib-olla arvas jetisõitja, et rannast kaugel hullates ta kedagi ei sega. Täiesti võimalik, et ta liikus ka vähem kui 30 kilomeetrit tunnis, nagu Viljandi järvel lubatud, sest hääle järgi otsustades koosnes sõit peamiselt pööretest ja kiirendamistest. Politseisse helistada ei tundunud seega mõttekas, isegi kui jätta kõrvale, et korravalvuritel pole tegelikult eriti vahendeid veekogudel sündivasse sekkuda. Nii ma siis kirusin ja kannatasin.