Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/29/4949115t1h9eda.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/07/18/12378406t1h96ba.jpg)
Juba kolmandat aastat Eesti tõstespordiliitu juhtiv Ain Põder elab peale Tallinna ka Saarepeedil Viru-Järve talus, kust ta pärit on. 1990. aastate keskel töötas ta Viljandi vanglas, kus suutis oma sõnutsi tänu tõstmistreeningutele noorte eluhoiakut tublisti parandada. Praegu on tema südameasjaks tõstmise edendamine kogu Eestis, iseäranis aga kodumaakonnas.
1983. aastal Viljandis Jakobsoni gümnaasiumi lõpetanud Põder jõudis esimest korda tõstmistrenni 1977. aastal Kalle Jõudna juurde. «Innustust selleks sain lapsena kapsaks loetud ja pähekulunud Eesti raskejõustiku ajaloo raamatust. Seal kirjeldatud kuulsate Eesti meeste teod inspireerisid,» räägib ta.
Unistus treenerikutsest
Juba järgmisel aastal, 13-aastasena, püstitas Ain Põder Viljandis EPT saalis koolinoorte spartakiaadil Eesti noorterekordi ning kaheksandas klassis teadis ta: temast saab tõstmistreener. Sihiks oli saada Eesti parimaks.
Tõstmisega tegelemine ja tehniliste nüansside selgeksõppimine pakkusid talle põnevust ning pärast keskkooli lõpetamist asuski ta Tartu ülikooli kehakultuuri erialal treenerikutset omandama.
«Keskkooli lõpu järgsel suvel läksin omal käel – küll vanemate teadmisel ja nendelt saadud taskurahaga – nädalaks ajaks Moskvasse jälgima Nõukogude Liidu rahvaste spartakiaadi. Kalevi kesknõukogu liikmed tundsid mu ära ja kutsusid avadefileele, et tõstja Sulev Tarros saaks samal ajal puhata ega peaks seal ennast kurnama. Pidin pika päeva jalgel olema, kolonnis seismine ja ootamine väsitasid väga. Vahepeal sai õnneks marssida. Kui olin juba ülikooli õppima asunud, ilmus spartakiaadi kohta lugu koos minu pildiga ajakirja Kehakultuur avalehel. Kursusekaaslased olid väga imestunud ja sosistasid: «Mis sportlane see selline on?»»
Esimese kursuse järel võeti Ain Põder kaheks aastaks sõjaväkke ja ta sattus aega teenima Viljandisse. «Sain samal ajal iga päev käia Jakobsoni koolis noortele trenni andmas. Direktoril oli tore kokkulepe, et selle eest võisid ohvitserid kord nädalas Jakobsoni koolis ujuda, ja kõik olid õnnelikud,» meenutab ta muigamisi.
Pärast ajateenistust naasis Põder õppima ülikooli, aga peatselt kutsuti ta Tallinna Eesti tõstmiskoondise vanemtreeneriks. Pisut hiljem oli ta Tallinna raskejõustikukooli vanemtreener ja ülikooliõpinguid jätkas kaugõppes.
Vahepeal naasis Põder Viljandisse, kus asus tööle raskejõustikuklubis Power, mis tegutses Viljandi KEK-i all. Koos klubi juhtiva Raimo Kaasikuga treeniti tugevaks terve hulk noori tõstjaid ja jõutõstjaid, tuntuim neist Janek Nurmeots. Samal ajal tegi Põder ise tublisti trenni ja käis võistlemas. «Jõutõstjatele kirjutasin eraldi treeningprogramme ja nad arenesid hästi,» lisab ta.
Järgmisena töötas Põder Paistu koolis kehalise kasvatuse ja tööõpetuse õpetajana ning seejärel jõudis Viljandi vanglasse järelevalve vaneminspektoriks.
Vangidele autoriteet
Kinnipidamisasutusse kutsus Ain Põdra tööle direktori asetäitja Igor Skirta, kes oli tema sõjaväes oleku ajal ohvitser. Põdra ülesandeks sai sisustada noorte elu spordiga.
«Vangide seas oli oma hierarhia, aga mina sellest kunagi välja ei teinud ja tunnustasin noori vaid spordisaalis näidatud tubliduse eest. Treeningutel sai kõik võrdsesse seisu pandud ning kokkuvõttes mõjutas sport nende psüühikat hästi ja suhted paranesid. Spordile pühendumine muutis neid paremuse poole. Tegevusetus oli ju tihti see, mis põhjustas rumalaid mõtteid ja tegusid,» kõneleb Põder. «Vangla direktor Rein Teder oli varem harrastanud võrkpalli ja Igor Skirta jalgpalli, nemad olid nende alade eestvedajad. Noored said treenida ja isegi võistlemas käia. Pinged ja ülemäärased emotsioonid kadusid jõusaalis ja spordiväljakul mütates. Kõrgemad ametnikud sellele kõigele alati hästi ei vaadanud, aga lõpptulemus sai hea.»
Põder nendib, et ta oli noortele vangidele autoriteet, sest suutis kõike, mida nõudis nendelt, eeskujulikult ette näidata. «Neid ülemusi, kes vange ainult käsutasid, aga ise ei suutnud midagi teha, vangide seas kuigi kõrgelt ei hinnatud.»
Põder jälgis oma sõnutsi, et noored teeksid harjutusi tehniliselt õigesti ega rikuks tervist. «Vaatasin, et nad treeniksid õiges tempos ja sobiva koormusega. Rääkisin neile oma elust ja tegemistest ja põhimõtetest ning nemadki hakkasid teisiti mõtlema ja teisi asju hindama. Olen hiljem paljudega neist kohtunud, nad annavad tänaval kätt ja kõik on normaalsed tööinimesed.»
Põder töötas vanglas paar aastat 1990-ndate keskel. Aastaid hiljem kutsus ta Rein Tederi enda loodud firmasse tööle. «Ta on seal tehnilise direktorina ametis olnud kümme aastat ja on suurepärane juht.»
Oma firma loomine
Ain Põder ise läks tagasi Tallinna ning treenis Janek Nurmeotsa, kes tegeles jõutõstmisega rahvusvahelisel tasemel. Et elamiseks oli raha vaja, asutas ta firma. Enne seda oli ta Soomes õppinud põrandate süvapesu, vahatamist ja kemikaale ning just kõige sellega hakkas ka tema loodud ettevõte ZEP Eesti tegelema.
Janek Nurmeotsaga läks Ain Põdra tee lahku. Põder keskendus oma firmade arendamisele ja osutus edukaks. Viimaks tekkis taas soov tõstmist aidata.
«Esmalt toetasin Mõisaküla tõstmistreenerit Enn Raiestet võistluste korraldamise juures auhindade või rahaga. Aitasin ka teisi klubisid. Siis räägiti mind pehmeks, et asuksin tõsteliitu juhtima,» räägib Põder.
Igapäevast treeneritööd Ain Põder ei tee, aga soovijatele on näpunäiteid jaganud küll, teiste seas nõustanud Viljandi maadlejat Ragnar Kaasikut. Pigem on ta aga teinud plaane ning õpetanud põhimõtteid ja toitumist. Praegu valmistab tema loodud firma Bodyfood rukkikamast tervisespordipulbreid ja sellest saadav tulu läheb noortespordile.
Koos Eesti noortekoondisega on Põder Abja-Paluojal laagrites käinud ja siin siis ka treeneritööd teinud.
Kahtlemata on Põder andnud oma panuse Viljandimaa tõstespordi arengusse. Kui varem treenis Enn Raieste vaid Mõisakülas, siis nüüd tegutseb ta ka Abja-Paluojal ning tema käe all on hulk lapsi, teiste seas noortemeistreid. Olustvere kutsekoolis on alustanud treeneritööd Andres Viksi ning temagi noored on juba edu saavutanud. «Kui varem oli maakonnas vaid viis treenivat last Mõisakülas, siis nüüd on siin juba 25 tõsise treenija ringis,» ütleb Põder.
Ühtlasi on tõstespordiliit tema kaasabil välja andnud kaks spordiajaloolase Jaak Valdre Eesti raskejõustiku ajalugu käsitlevat kultuuriloolise väärtusega raamatut ja kolmas raamat on tulemas. Esimese kaanel on Eesti esimene olümpiavõitaja Alfred Neuland, teise omal Jaan Talts ja kolmandale tuleb Mart Seim.
«Tõstmistreenerid on mujal maailmas väga hinnas, sest jõusaalis saab jõudu arendada parimal moel ja see on kõigi spordialade vundament,» lausub Ain Põder ning lisab: «Usun, et pikkade traditsioonidega tõstmisel on Eestis tulevikku.»