Kuidas hoida kaugtööd tegeva inimese tervist?

Seili Suder

FOTO: Erakogu

KAS OLED kunagi kaugtööd teinud või andnud juhina töötajale selle võimaluse? Kui oled, siis arvatavasti aimad, missugused rõõmud ja mured kaugtööga kaasnevad. Juhina oled ehk tundnud, et kaugtööd lubades leiad töötajaid hõlpsamini ja suudad neid ka paremini motiveerida.

Teisalt kahtled, kas suudad sel juhul kontrollida töötaja ülesannete täitmist ja tagada tema ohutust ning säilitada meeskonnatunnet. Ka töötaja mõtleb samade asjade peale ning sellele, kuidas kaugtööl paremini ja tõhusamalt hakkama saada.

Kaugtööd kasutatakse eri põhjustel ja aina sagedamini, sest see aitab mugavamalt ühitada töö- ja eraelu. Kaugtööd tehakse selleks, et ei peaks oma kodust maapiirkonnas linnasaginasse kolima, et jõuaks lapsele normaalsel ajal lasteaeda järele, et saaks loobuda igahommikusest ummikust või pikast rongisõidust ...

Viimase viie aastaga on kaugtöö tegemine Eestis kahekordistunud. 2018. aastal tegi siin kaugtööd ligi 107 000 inimest. Kaugtööd tehakse kodus, raamatukogus, kohvikus ja teinekord ka ühissõidukis. Täiesti tavapärased on näited pereisadest, kes vastavad töistele e-kirjadele lapsega kodus olles, või noorukitest, kes peavad loengu vaheaegadel tööandjaga ärikohtumisi Skype’i vahendusel.

ALGNE RÕÕM, et tööd ja eraelu suudetakse ühitada, võib peagi siiski vaibuda. Kaugtööga kaasnevad ja sageli süvenevad samad mured mis kontoris olles, kuid teinekord tekivad juurde ka täiesti uued. Kaugtööd tegev inimene võib avastada, et kodus või kohvikus ei olegi hea ega sobiv töötada. Vajadusest tööd ja pereelu ühitada töötatakse tihtipeale tegelikult märksa halvemates tingimustes kui kontoris, unustatakse tähelepanu pöörata oma töökeskkonnale, tehakse tööd valedes asendites, halva valgustusega ja ilma puhkepausideta.

Vahel võib kaugtöö tähendada pikaajalist üksinda töötamist ja sotsiaalset eraldatust, teinekord töötegemist keset kärarikast kohvikut või kodus sagivaid lapsi. Kaugtööd võivad iseloomustada ka suur intensiivus, töötamine õhtuti ja nädalavahetustel, senisest suurema vastutuse võtmine ning töö ja eraelu segunemine viisil, mis häirib nii töö- kui elukorraldust.

Kõik need teemad on osa töötervishoiust ja -ohutusest, millega tuleks nii töötajal kui tööandjal teadlikult tegelda enne kaugtöö kasutamist. Tööandjad peavad teadvustama, et nad vastutavad ka kaugtööle lubatud inimese ohutuse ja tervise eest ning sõltumata asjaolust, et kaugtöökeskkond ei ole otseselt nende kontrolli all.

Samas saab tööandja oma tööohutusvaldkonna kohustusi siiski täita teatud piirini ehk tehes ära kõik mõistlikult võimaliku ohutuse tagamiseks, eelkõige selgitades koostöös töötajaga välja kaugtöökeskkonnas olevad riskid ja juhendades töötajat, kuidas neid riske maandada.

Näiteks peaks tööandja juhendama inimest töökoha kujundamisel ja õigete tööasendite leidmisel, samuti selgitama liikumispauside tegemise vajadust. Kõige sagedamini tehakse kaugtööd arvuti või käsitöötarvetega ning seejuures on peamiseks ohuks istuvast tööst tulenev sundasend. Sel puhul on oluline töökoha endale sobivaks kujundamine: istumisasendi paikaseadmine, regulaarsete puhke- ja liikumispauside tegemine, et ennetada luu- ja lihaskonna haigusi, ning kuvari ja valgustuse reguleerimine, et ennetada nägemisteravuse vähenemist.

Pingelise õhustiku ja stressi vältimiseks peaks tööandja tagama kaugtööd tegevale inimesele mõistliku koormuse, kasutama talle sobivaid suhtlemisviise ja -vahendeid, hoidma teda kaugtööd mittetegevate kolleegidega samas infoväljas ning toetama tema arengut arenguvestluste, kaasamise ja ühisürituste korraldamise kaudu.

Tööandja peab kaugtööl olijale tagama piisava ja ajakohase info andmise ning ligipääsu kogu vajalikule teabele, näiteks ettevõtte sisevõrgule, samuti võimaldama korraldada koosolekuid elektrooniliste vahenditega. Lisaks peab tööandja austama töötaja õigust mitte olla kättesaadav väljaspool tavapärast tööaega.

Tööandja ei ole kaugtöö korral siiski see, kes reaalset keskkonda alati mõjutada saab. Sageli ei mõista kaugtööl olijad, et neil endal on oluline roll oma ohutuse tagamisel. Nad peavad tegema tööandjaga koostööd ohutu keskkonna loomiseks ja täitma tööandja sellekohaseid juhiseid.

Näiteks peab töötaja kohandama endale sobivaks tooli ja kuvari asetuse, tegema regulaarselt pause liikumiseks ja silmade puhkamiseks, vältima töötamist mürarikkas keskkonnas ning valima või kohandama endale õige valgusega töötamiskoha.

Just eeltoodud teemade paremaks selgitamiseks on sotsiaalministeerium koostanud tööandjale ja töötajale juhise, millest leiab nõuandeid, kuidas tagada kaugtöö tegijale ohutud ja tervist hoidvad tingimused. Juhendis selgitatakse, milliseid kokkuleppeid võiks kaugtöötajaga sõlmida, ning antakse tööandjale suuniseid, kuidas hinnata kaugtöö korral töökeskkonna riske ja mida arvestada kaugtöötaja juhendamisel.

Juhendis on tööandjatele koostatud näitlik kaugtöökeskkonna riskianalüüs, mida nad saavad soovi korral kasutada ja lähtudes kaugtöö eripäradest täiendada. Riskianalüüsi näidis annab soovitusi nii töötajale kui tööandjale, kuidas kaugtöö korral töökeskkonna riske maandada.

Artikkel pärineb sotsiaalministeeriumi ajaveebist somblogi.wordpress.com.

Tagasi üles